Kas tunnete ka,
et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele
hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel
aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.
Kurdan või? Ammugi
mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma
vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka
jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma
päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja
jälle kõlab.
Ma olen endiselt
veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on
see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet.
Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.
Teine aspekt, mille
üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus,
et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav
inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid
ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa
meist.
Läbipõlemise
hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei
suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles
ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus
kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse
seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema
Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik
inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja
kogukonna teadvus on võimas.
Kannata ja siis
saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud,
selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma
ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui
normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused
on igal juhul kurnavad ja halvad.
Mündi teine pool
on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee
ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus
just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab
lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis
see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.
Kuskil seal
vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab
sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid
oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.
Head pühapäeva
jätku!
Nope, "ma tahan" õigustab kõike ja absoluutselt =P
VastaKustutaMiks mitte? Mis see halb asi on selle juures, et tehakse, mis tahetakse?
V.a. kui keegi teine kõvasti haiget saab.
Siis ei õigusta tahtmine mitte.
Kogu oma kohusetundlikuse juures, usun siiralt, et "ma tahan" on üks adekvaatsemaid põhjendusi peaaegu kõigele. Vähemalt võiks olla. Inimesed oleksid palju õnnelikumad.
VastaKustutaSry, SEST teisel juhul ju ongi puha kannatamine...
VastaKustuta(Mulle ka meeldis Marka postitus)
Ei usu et põhjuseks on just kristlus oma kannatuste oreooliga. See on hoopis kapitalismi eduhullus, mida massid on omale külge haakinud. Pealekasvanud põlvkond ei tea midagi ei Kristuse õpetustest ega ka budismist, kuid ometi on nad kärmed vastama et neil on kiire. Kui nad teaksid kasvõi lihtsamat tõde, et karma on tegelikult täitumata soovid, siis nad võtaksid oma kiiruse ammu maha, sest oma kiirusega ju koguaeg midagi soovitakse. Püütakse sinilindu, mida kunagi kätte ei saada.
VastaKustutaVaadake kuidas inimesed käivad ringi, nina koguaeg oma mobiilis ja kui istuvadki kuhugi maha, siis võetakse seljakotist koheselt lisaks ka arvuti laua peale. Kiire? Muidugi kiire, inimesi enda ümber ju ei märgata, märgatakse tehnikavidinat, kus on vaja üle vaadata kõik oma laigid ja teiste laigid ning vastata neile moodsalt vaid paari sõnaga. Seda nimetatakse suhtlemiseks. Just nimelt paari sõnaga, sest rohkemaks kiirusega harjunud aju ju ei võta.
See on vastutustundetu käitumine nii enda kui ka teiste suhtes. "Hea inimese" maskid langevad koheselt, kui vastaspool (eriti noorem põlvkond) märkab et mingi kohustus võib laskuda nende pea kohale. Siis minnakse üle kiretutele sõnumitele, mitte inimhäälele. Ka siis ei vastata koheselt, vaid tekitatakse kunstlik pikem paus, et näidata KUI kiire neil on. Tegelikult mõeldakse pikalt, mida vastata ja kuidas eemale viilida, või hoopis ignoreerida. Kiire on.
Kui laps mingi 5a. tahab täiskasvanuks saada peab ta 15a. kannatama, kui kohe ei saa, siis muuutub ma tahan, ma ei tahagiks ja see on samasugune õigustus. Inimene harjub kannatustega ja kohaneb nendega sellepärast on vaja kogueg muuta midagi, et kannatused otsa ei lõppeks.
VastaKustutaHuvitav blogi!
VastaKustutaHuvitav milleks seda kodulehte vaja on kui blogi juba on, paistab, et IT ei toida enam ära isegi reklaami ei jõuta enam osta.
VastaKustuta