laupäev, 31. detsember 2016

2016. aasta viimane päev

Mingil ajal arutlesin selle üle, et mis selle numbri vahetumise nii eriliseks teeb. Peale selle, et põhjustab inimestes elevust nagu lastel kommipoes. Tegelikult ei muutu ju peale aastanumbri miskit. Iga kuu lõpus pole ka tingel-tangelit, ometigi uus kuu ja puha.

Kui kalender välja mõeldi, siis tekitati ka muud tsivilisatsioonile vajalikud traditsioonid. Tavad on vajalikud ja heade inimestega koosolemine kosutab meeli, kuid selle aastanumbri vahetamise müstifitseerimist ma ei mõista. Ilmselt inimloomusele vajalik punkti panemise koht, et uue lausega alustada saaks.

Kunagi, kui religioonide taustu uurisin, et millal usundist usk ja siis religioon saab, siis oli tõeline avastus üks mõte, mida siiani aeg-ajalt peas veeretan – müsteeriume on vaja rahvale, et nende usk püsiks; preestritel on teadmised. Eks see toimi tänaseni sama valemi järgi nii. On osa elanikkonnast, kes teavad, mis toimub (ja suunavad toimuvat) ja siis on ülejäänud hulk, kelledele pakutakse müsteeriume, et neid õiges suunas juhatada. Tänapäeval siis templite asemel on meediakanalid, mis tõde kuulutavad ja karja ohjes hoiavad.

Minu jaoks pole aastavahetus kunagi erilise tähendusega olnud. Võimalus puhata ja heade inimestega kokku saada. Mingeid rituaale, lubadusi, tähendusi jms aasta vahetumisel pole teinud. Sümboolseid tavandeid järgima on ajendanud pigem pööripäevad (nt lõke suvisel pööripäeval ja kokkupühitud prahi ristteele viimine Toomapäeval). Sisemisi inventuure teen suurte pööripäevade paiku. Kuna selleks on vaja rahu ja vaikust, siis talvine pööripäev jääbki jõulude ja aasta vahetamise vahele.

Blogimaastikul on inventuuride tegemine ilmselt tava, millele hea retrospektiivselt viidata ja nii aastaid omavahel ühendada. Kogumina on väga meeldiv lugeda, et enamuse jaoks on oluline leida rahu iseendas ja väärtustada end, lähedasi ja aega. Statistilisi koondeid on ka palju. Mitu ühikut, külastajat, artiklit, raamatut vms.

Ei saa lubada, et ma sellel aastal siia järgmist postitust ei kirjuta. Kuid, kui juhtub nii, et see jupike uitmõtteid selle aastanumbri viimaseks jääb, siis:

HEAD SELLE AASTA LÕPETAMIST!




neljapäev, 29. detsember 2016

Looderdamise uitmõtete jätk...

Plaanisin eelmise postituse juurde paar pilti ka lisada oma mõtete uitamise tulemustest, kuid ununes. Nüüd siis pildid ka. Tegelikult on tõestatud, et peenmotoorika (elik siis käsitöö) rakendamisel on ajutegevusele hea mõju. Lisaks harjutab koordinatsiooni ja muidugi enesedistsipliini ning annab positiivseid emotsioone.

Vot ei teagi, mis omal ajal neil inimestel mõttes oli või mis seos on sellel, et reaalkallakuga õpilastele süvendatult käsitööd õpetati. Tõsi jah, tol ajal ma tikkisin ARSile rahvariideid (tänapäeva mõistes gümnaasiumi ajal oli keskkool, milles õppisin, ARSi käsitöö-õpetamise baaskool), kuid mu sissetulek oli 16-aastaselt suurem, kui mu insenerist isa palk (kui ma vähegi võtsin vaevaks tööd teha). Käsitöö-oskus ei ole mitte ainult aidanud mul mõtteid selgeks tikkida-kududa-heegeldada, vaid ka andnud noorel ja hiljem segastel aegadel täiesti arvestatava sissetuleku tagada.

Üks uitmõte tuli veel. Kui ma omal ajal hakkasin huvi tundma, mis seos on muusikalisel kuulmisel ja reaalainete kergema omandamise vahel, siis selgus, et kuna muusika loogikareeglid alluvad matemaatilistele mudelitele (enam täpselt ei mäleta), siis inimesel, kellel on musikaalne kuulmine, on reeglina ka kergem omandada reaalained. Kuigi kõigil nn reaalainete inimestel muusikalist kuulmist pole. Igatahes solfi tundides oli mul kõik valmis, kui teised alles alustasid.


Samas, peale seda, kui ma vanemate poolt seatud kohustuslikele muusikaõpingutele (iga intelligentne inimene ju ometi mängib mõnda pilli) oma parema sisetunde järgi joone alla tõmbasin, võtsin ma pilli kätte korraks 10 aasta hiljem ja sealt edasi ei ole korda ka mänginud. Kuigi muusikat kuulan palju ja valik on seinast seina. Kõik oleneb tujust ja sellest, millega tegelen.

Ennem, kui pildid panen ja postituse kirjutamise lõpetan, siis lugu sellest, kuidas ma muusikaõpinguid alustasin ja neile lõpu tegin. Kuna emapoolses suguvõsas on absoluutne kuulmine levinud ja vanaisa ka pootsmani-ameti kõrvalt vabal ajal lõõtspille meisterdas ning kuna ma laulsin terve oma lapsepõlveaja, siis vanemad viisid mu ennem esimesse klassi astumist muusikakooli katsetele.

Katsete ajal uurisid siis komisjoniliikmed, et mis pilli ka laps õppima pannakse. Selgus, et mingil põhjusel olid vanemad kaldunud akordioni kasuks. Mäletan siiani pedagoogide suuri silmi, et oi, aga akordioni hakatakse õpetama alles 10ndast elu-aastast, et seni võiks siis viiulit või klaverit õppida.

Selle peale Daamist ema teatas nina kirtsutades, et klaverit tema elamisse ei mahuta ja viiuli kääksutamist välja ei kannata. Jäi siis kompromiss, et laps (st mina) õpib akordionit, kui nad hangivad (justnimelt, sest tegemist oli sügava nõukogude ajaga) vähimate basside arvuga pilli.

Ja nii mu teekond siis 80-bassise Weltmeistri õpingutega algaski. Pilli õppimise ja solfi tundide vastu polnud mul miskit. See oli kerge. Eriti see osa päevasest harjutamisest, millega sai siis tegeleda, kui kohustuslik osa läbitud oli.  Kuna olin võimeline kuulmise järgi mängima mida iganes, siis oli lõbu laialt. Ka mu vend mängis akordionit. Ja akordionistide ansamblis või orkestris vms mängimine oli ka äge. Kümme kuni kaksteist pilli ja muusika voogas....

Aga need kontserdid ja 7-aastaselt 80-bassise pilli tassimine kooli ja esinemiskohtade vahet ei olnud kerge. Mul on kuskil alles pilt, kus on näha klaveritool, selle peal pill ja siis pilli ülaosast paistis tutt (tollel sauruste ajal kandsin tüdrukut peas uhkelt sõlmitud tutipaelu) ning käed-jalad klahvidel ja pilli all. Ma jaksasin seda (sõnaotseses mõttes) koormat kanda neli aastat. Siis ajas öökima. Olete proovinud lapsena tassida pilli, mis on pool teie pikkusest ja raskusest, sh veel piduriided seljas ja valged sukapüksid jalas? Ma usun, et ei ole. Vanemad olid pidevalt tööl ja polnud kedagi, kes mind aitaks.

Ja nii ma siis otsustasingi mõned aastad hiljem, et selle raha eest, mille pidin oma koolis olevale (jah, käisin nii muusikakoolis, kui ka oma koolis oleva akordioniõpetaja tundides) õpetajale andma, ostsin ma kogu klassile komme ja viisin ülejäänud raha õhtul koju ning ütlesin vanematele, et minu muusikutee lõppes siin ja edasi võite ise mängida. Samamoodi lõpetasin sporditegemise 18-aastaselt peale keskkooli lõpetamist, kus pidulikult lasin ketsidel kukkuda prügikasti ja teatasin, et edasi jookske oma 12 km päevas ise. Tervislikud eluviisid, mai äss. Kui ma 30selt kulunud kõhrede pärast enam treppidest üles ega alla enam hästi käia ei saanud, siis reumatoloog uuris, et millest need nii kulunud on. Aga see on teine lugu.

Ja kuhu ma jälle uitmõtete laineharjal jõudsin.... alustasin kudumite piltide ülespanemisest.





Looderdamine ja uitmõtted või siis mõtete uitamised


ajatusel on võlu
Veel üks mõnus päev, mida võib omatahtsi õhtusse veeretada. Õelge jah, et nii pole ilus, kuid selle eest lööb iga mu keharakk nurru. Pealegi olen ma juba tiiru õues ära teinud. Eile oli esimene päev, kus mul tekkis sisetunne, et teeks miskit asjalist. Ma lasin sellel sisetundel kohe kiiresti olematusesse ära hajuda. Leppisin endaga kokku, et see nädal on puhkamiseks, siis nii on.

Viimistlesin tehtud kudumistööde tulemusi, saab need ka omanikele edasi anda. Kingituste tegemiseks on minu arust kõik päevad õiged. Paar paari sokke ootavad veel valmis kudumist, kuid selle jaoks on ka vaja õiget sisetunnet, sest raskeid ja töiseid mõtteid asjadesse kududa ei saa. Käpikuisse tuleb ikka päike sisse kududa. Öelge, mida tahate, kuid vanarahva ütlemistel on iva sees. Üks kardigan või kampsun ootab ka kudumist, kuid õiget visiooni pole veel tekkinud, las ootab seni, kuni mõte peas kuju võtab. Vahepeal teen need sokipaarid valmis.

Ehee. Seoses selle käsitöö-jutuga meenus eilne Kaamose kommentaar, et sauruseaegne blogija osutus täiesti normaalse vanusega inimeseks. Selle küpsuse kohapealt jääks ma eriarvamusele, sest mul on ikka sisemine teadmine, et olen veel arenemisvõimeline. Päris hull lugu oleks, kui peale poolt sajandit elamist olekski kõik järgmine vaid taandarenemises või stagnatsoonis. Ja käsitööd on mulle lapsest saati teha meeldinud. Midagi oma kätega teha, see annab maru mõnusa enesetunde.

Siis, kui veel lennukite turvakontroll vähe lahedam oli, siis tassisin alati mingit käsitööd endaga kaasas. Eelistatult heegeldamist, sest seda saab suvalisel ajahetkel pooleli jätta ja see ei hakka hargnema. Kord Brüsseli lennujaamas üks tore vanem härrasmees tuli uurima, et kas ma olen eestlane ja käsitööline. Tema sõnul on tema kohatud Eesti naised väga käsitöömaiad ja et nende töödele on alati pikad järjekorrad. Siis selgus, et olen riigiametnik, kes on teel punktist A punkti B. Mille peale ta pead vangutas ja küsis, kas tõesti riik maksab käsitöölisele palka. Millegipärast ei mahtunud tema pähe see, et läbirääkija või ekspert suudab täiesti vabalt käsitööd teha ka endale meelelahutuseks, mitte ainult rahateenimiseks, st et üks ei sega teist.

Teinekord olin teel UKsse ja stjuuardess palus mul heegeldamise ära panna, sest see on ohtlik. Uurisin, kas siseneme turbulentsi, kuid selgus, et mitte. Siis leidsin end koos tema ja paari kaasreisijaga arutlemast selle üle, et tegelikult on lendamisel prillid või pastakas ristsõna lahendamisel sama ohtlikud, kui üks heegelnõel. Muidugi peale arutelu lõppu olin ma tubli ja ontlik ning panin pooliku heegeldustöö ära kotti. Milleks tekitada töötajale ebamugavusi?

Kunagi ütlesin, et võin Euroopa suurimatest ja keskmistest lennujaamadest käsiraamatud kirjutada. Nii iiveldamiseni sai lennatud. Ja see tunne tekib alati, kui lennujaamast mööda sõidan. Mulle meeldib lendamine, kuid ma pole end elus mõttetumalt tundnud, kui lennujaamades edasilendu oodates. Ilmselt see seondus ka tööga. Kui ikka täpselt tead, kuidas inimmassi, ehk reisijaid käideldakse, siis tekibki objekti, mitte subjekti tunne. Samas on inimvaatlused toredad.


Kuidas ma küll sujuvalt looderdamisest tööni jälle mõtte veeretasin? Ah, lihtsam on vardad haarata ja muusika kõvemaks tiba panna ning jätkata mõtete veeretamist millegi kasulikuma saatel.

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...