Esmaspäev, 6. märts 2017

Misjonärid haigla ooteruumides

...siia või sinnapoole. ja kas rong üldse tulebki?
Veetsin eile paar tunnikest haiglas uuringutel. Olen viimase kuue aasta jooksul olnud püsiklient, kuid midagi sellist kohanud polnud. Tõeline suurtehase tootmisliin. Meenutas USA haiglaseriaale, kus eri värvides medtöötajad sibavad siia-sinna, kus ratastega haiglavoodities patsiendid on järjekorras nagu kesklinna liiklus tipptunni ajal ning kus istumiseks pole kohta, sest kõik need toolirivid on istujatega täidetud. Ja kell oli pool viis  õhtul. Muidu nii loid ooteperiood oli täidetud vibreeriva keskkonnaga. Sama tunne on seista tipptunni ajal mõnes metropoli metroos.

Tõeline elamus, kui midagi sellist oleks asjakohane öelda. Eraldasin end kõrvaklappide ja muusikaga ning süvenesin lugemist vajavatesse materjalidesse. Ajuti vaatlesin ümbruskonda.  Aja möödudes on aina rohkem haigeid saatjatega. See on oluline. Eriti kui tegemist on vanemaealiste patsientidega. St vanemaealised haiged koos saatjaga. Olgu see siis uuringute ootel või arstide või  päevaravi ootejärjekordades. Lähedaste tugi on sellistes oludes absoluutselt kõige olulisem.

Minusuguseid nn kogenud haigeid on kaugelt ära tunda. Kehakeele ja näoilme järgi on nad eristatavad. Nende seas on erinevaid tüüpe. On selliseid rahutuid, kes asuvad korraldama ja/või setivad end valgustusliku tööd tegema vähemkogenud patsientide lähedale. Ja hoidku Emake Saatus, kui Valgustatuks satub olema nõrgema närvikavaga inimene. Need lood on nagu lavastamata Psycho filmid.  

Neist ooteaegadel jagatud soovitused, kuidas tegelikult peavad asjad käima ja ravi toimuma, võiks mõni stsenarist lavastada lugematu hulga Polkovniku lese-laadseid filme või etendusi. Kuulad ja ei tea, kas nutta või  naerda ning vahel tahaks öelda tollele, keda ajupestakse, et ärge jumala eest kõike seda tõe pähe võtke või siis nende soovituste järele käige.

Mulle on öelnud ajuti ka onkoloogid niimoodi vihjamisi ja viisakalt, et ega te ometi ravist loobuda ei soovi ja suhtuge alternatiivravisse kriitiliselt (eriti ekstreemsetesse pakkumistesse), kuid kui huvi ja soov on, siis ärge jätke ka käimata. Esimest korda palusin otse selgitada, mida nad selle vihjega öelda tahavad? Samas saan aru, et raske haigusega see peakene väga terav pliiats pole ja emotsionaalselt on võib olla kergesti mõjutatav ka.

Lugu ka. Eile sattusin ühe sellise isehakanud Kogemusnõustaja lähedusse. Juhtus olema väga intensiivne isiksus. Vestluse arenedes selgus, et nõustatav oli uuringutele saadetud ja alles diagnoosi täpsustamise ootel. See on kõige haavatavamas olukorras olev inimene.  Ka oli ta üksi. Orienteeruvalt minuvanune. Silmis peegeldumas segadus ja mure. Ja siis tulid soovitused – ärge tehke seda ja toda ning minge sinna ja tänna ning kui arst seda või teist soovitab, siis jumalapärast loobuge. 


Ma peale veerandtunnist kuulamist ikkagi sekkusin ja palusin ravimise ja patsiendi tervise jätta meedikute hooleks ning jagada pigem isiklikke kogemusi ja toetust. Nõustatav tänas mind ja ütles, et ega tal  polegi plaanis tavameditsiinile selga pöörata. Kogemusnõustaja vaatas mind kriitiliselt ning teatas, et tema teab täpselt, et tema on suhelnud paljude patsiendituga selle X aja jooksul ning kõik need teadmised pärinevad nn algallikatest ja ega ta niisama ei räägi. No tõesti. Mingid näljutamised ja muud ühekülgsed ja ekstreemsed toitumisnõuanded, mul hakkas õudne. 

Mida sellistele öelda? Nad on pidurdamatud ja peatamatud Oma Tõe kuulutamisel. Avaldasin arvamust, et oma tervisega võib igaüks teha, mida heaks arvab, kuid jätku teiste kallutamine oma Õigluse Teele. See on nagu usuvabadus: usu, millesse tahad, kuid jäta see misjonäri töö tegemata. Ausalt. Päriselt. Õnneks saabus selle uue värvatava aeg minna uuringule ning ma siiralt loodan, et ta ühtegi neist jaburustest, mida teha kästi, tegema ei hakka. 

Olen ka ennem pidanud tõdema, et kõige raskem sellel katsumuse rajal on see ooteaeg neis ruumides.

4 kommentaari:

  1. Vähe teemast mööda, aga mul tuli meelde =)
    Kui olin oma elu esimesel sisehaiguste praktikal (300 tundi, päris korralik), kuulsin pealt, kuida kogenud patsient õpetas uuemat, just alles esimest korda palatisse saabunut: "Pane alati taskuid tähele. Kõige rohkem punnis ja erinevaid asju täis rinnatasku on vanemõel. Sellel seal," näitas peaga minu poole, "on ainult kaks vildikat - temalt pole mõtet midagi küsida, nagunii ei tea."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ooh, ei ole ju teemast mööda:) Kogemusnõustjaid neisse haiglatesse jagub.

      Teisalt ma saan aru, et kasuta kahte kõrva, sest mõlead terved: ühest sisse ja teisest välja....aga see intensiivsus ja kohatine soovituste jaburus... muidugi on ka kasulikke ja häid jagamisi, nii kogemuste kui soovituste vallas, kuid need nn Misjonärid on segane kamp.

      Kustuta
    2. (peab tõdema, et minu puhul oli tal küll õigus - ma tõesti ei teadnudki midagi, keegi mulle midagi muud kui "Tee nüüd seda!" ka ei öelnud ja OLI ainult kaks vildikat tilgutipudelitele peale kirjutamiseks)

      Kustuta
    3. Meistriks ei sünni meist keegi:) ja kui keegi midagi küsis, siis ilmselt leidsid ka vastuse. Need Misjonärid õpetavad ka meedikuid, kui nad hoogu sattunud on. Olen kuulnud, kuidas kanüüli panemine tegelikult peaks käima jne...

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...