Pühapäev, 5. märts 2017

Varjudemaa puudutus

Varjudemaa on siinsamas...
Alanud on arginädal. Koos märtsiga saabus ka kevad ja päike. Hoolimata miinustest. Juba eelmise nädala lõpus, kui õhtuti koju tatsasin, siis tajusin, et õhk on teisem, kui mõnel eelneval päeval. Mõnus. Eesolevad argised päevad on kergema ja aeglasema rütmiga ning võimaldavad hommikusi mõtisklusi.

Seonduvalt oma tänase uuringuõhtuga käivad peast läbi tervisega seonduvad mõttekatked. Tabasin end just ühelt mõttelt, kui eelmist nädalat endast läbi lasin. See on midagi uut minu jaoks ja pean otsima põhjusi, miks ma nii mõtlema olen hakanud. Tundub, et mingi pime hirm kuskil sügavustes tõstab pead või valmistub võimu haaramiseks.

Korraldan oma argipäevadesse tegevusi ja seda üsna füüsilise suutlikkuse piiril, et end toimetustes hoida ning taban end mõttelt, et kui teha suudan, siis järelikult olen tervem. Olen selliste tihedate tegevustega päevi üha sagedamini teinud. Olen keskendunud töö tegemisele.

Teine osa minust hoiatab, et tuleb piiri pidada, et pole ratsionaalne. Sobiv rütm asub kahe äärmuse vahepeal tavaliselt. Tundub, et sees vajab mingi kasvav kahtluseuss enda veenmist läbi tegude. Ilmselt selle punktini jõudmisel on ka põhjus, st asiseks olemise juures pole aega sisemiste enesevaatluste ja jalutamistega tegeleda. 

Tasakaalustatud elamise rütm on nihkes ja Elu Kiirteel vurades on silmaklapid peas ning näed vaid eesmärki, kuid mitte tervikut. Mida kiiremaks tempo kasvab, seda ahtamaks silmavaade jääb ja pinge kasvab.  See pole jällegi organismile kui tervikule hea. Praktika on näidanud, et mida sügavamale ma töötegemise lainesse sukeldun, seda enam oleks põhjust tegeleda oma sisemuses ringi vaadata. Jaanalinnuefekt, teate küll.  

Ajaga olen ma oma sisemisi ebakõlasid kiiremini õppinud märkama, teadvustama ja lahendama. Kuid iga kord, kui leian end järjekordse sasipuntra ees, siis mõtlen, et kuidas nüüd siis jälle. Peaks ju teadma küll, aga ikka...

Sellest töösse põgenemisest või töösse mattumisest olen tuttavatega aegade jooksul korduvalt arutlenud, et miks inimesed nii teevad. See ei ole õige. Järeldus? Kui inimene teeb tööd, mis talle pakub rahuldust, huvi ja milles ta hea on, siis töö tegemine annab talle turvatunde.

Millise või kuidas? Kui Oma Töö tegemisse pühenduda, siis ta kunagi ei valmista pettumust, ei reeda usaldust, on lojaalne ning pea alati on garanteeritud hea tulemus – seega turvaline. Inimesed seevastu ei ole kindlad. Seega valitakse enda jaoks segastel aegadel alateadlikult Töö. Lohutuseks või asendustegevusena või tähelepanu eemale suunamiseks vms.

Mis ei tähenda seda, et põhjused selle suuna võtmisel on ju alles ega kao kuhugi. Varem või hiljem tuleb nendega tegeleda. Iseenesest ei toimu miskit ja ei lahene ka midagi. Pigem toimub Lumepalli kasvamise efekt. Vahel aga lihtsalt ei taha tegeleda nina-all oleva probleemiga; mis sellest, et see käimist takistab ja rahutust põhjustab.


Nii et tuleb tegeleda põhjuste otsimise ja väljajuurimisega. Kogu minu püsimine siinilmas sõltub sellest, kuidas ma oma vaimset tervist ja sisemist tasakaalu ohjes suudan hoida. Sellest sain ma aru eelmisel kevadel. Kõige nõrgemaks ja haavatavamaks teevad inimese tema enda sundmõtted. Nii et Töö tööks. Selle tegemiseks on alati keegi teine olemas.  Pealegi on mind Üks ja Ainus ning ma olen oma lähedaste jaoks asendamatu. Alustan siis teadlikult endasse kaevumisega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...