Aeg Maailmade vahel |
Olin oma
juusteteemalise sisekaemuse
täiesti õigesti ajastanud. Leidsin terve kultuurisündmuse naistest, kes mingil
põhjusel ilma juusteta on. Postimees kirjutab:
“Annika
Haasi näitus «OMG! She is bald/Appi, kiilakas naine!» sündis tõdemusest, et
vaikimisi eeldame, nagu peaks naisel olema juuksed peas, veel parem pikad.”
Väge äge näitus kindlasti.
Ma sellel teemal sedakorda rohkem ei peatu, kuid lugedes nende piltide
all naiste eneste ütlemisi, siis tundsin ära end nii mitmestki olukorrast.
Tegelikult ei pea üldse millegi vastu või poolt protesteerima selleks, et
sellise nn soenguga ringi käia. Mõtteainet on selle teemal igal juhul küll ja
veel, kuid las jääb mõneks teiseks homseks.
Aasta lõpuni on jäänud paar kuud ja hingede
aeg on käes. Sattusin lugema Urmas Sutropi kirjutist: Eesti keele
maailmapildist: meel, hing ja vaim. Hing, vaim ja meel on eesti keeles
erineva tähendusega sõnad ja neid ei saa sünonüümidena kasutada. Hea selgitus: “Koos inimesega sureb tema elujõud. Kuni inimene
elab, jääb
tema nefeš muutumatuks. Seda
tõlgitakse siis psyche/anima/Seele/hing.”
Ilmselgelt on
need sõnad aegade jooksul tähendust muutnud. Suured mõjud on olnud erinevatel
religioonidel, ilmselt kõige suuremad mõjud pärinevad kristlusest ja judaismist.
Aga kui lasta
see sõna nn endast läbi: hing… see on
midagi iseomast ja see kipub vahel nii rõõmustama ja kurvastama. Ilmselt see elujõuga võrdlemine on vägagi
sobilik. Kui ikka hing välja läheb, siis on selleks korraks eluraamat ka
loetud.
Huvitav, et U.
Sutrop ei vaadelnud meie Hinge läbi egiptlaste religiooni. Sealse usukumuse
põhjal jagunes hing kaheks Ba ja Ka. Kusjuures elujõud oli Ka ja Ba oli inimese
hing, mis sündis koos inimesega ja vabanes, kui inimene suri.
Hing - see
müstiline midagi, mis saab täis, jääb
kinni ja vahel valutab, mis teeb meist just need, kes me oleme ja lahkunud
hingedele mälestuseks süütame küünlaid ning meenutame neid nii helguse kui
kurbusega.
Minu jaoks on
pimedad sügisõhtud need ajad, kus ma tavapärasemast sagedamini meenutan neid,
keda enam siinpoolsuses pole. Ilmselt ka seetõttu, et mul on surmaga väga
lähedased ja sagedased kogemused kogu mu elatud elu olnud. Ja pea kõik mu lähedased ning olulised
inimesed on ületanud siinpoolsuse läve.
Kas see
tabamatu miski aitab meil tasakaalu hoida või leida või kas teda saab muuta? Vanarahva
ütlemise kohaselt valib hing ise keha, milles elada. Esoteerika ütlete?
Kindlasti on see miski, mida ole
teaduslikult tõestatud. Aga mis on teadus - inimeste vahelised kokkulepped.
Teadus on hulka väiksemates lastekingades, kui inimkonna pärimused ja kultuurilugu.
See, et me kõike sõnastada või tõestada ei suuda, see veel ei tähenda, et seda
seletamatut kõike olemas ei ole.
Mulle meeldib
Maavalla Koja selgitus sellele salapärasele ajale: “Maarahva
suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda,
leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei
lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski
oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks
kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab. Maarahva meeles on
need päevad pühad.”
Head alanud hinged
aega!