esmaspäev, 31. oktoober 2016

Aeg Maailmade vahel

Aeg Maailmade vahel
Olin oma juusteteemalise sisekaemuse täiesti õigesti ajastanud. Leidsin terve kultuurisündmuse naistest, kes mingil põhjusel ilma juusteta on. Postimees kirjutab: “Annika Haasi näitus «OMG! She is bald/Appi, kiilakas naine!» sündis tõdemusest, et vaikimisi eeldame, nagu peaks naisel olema juuksed peas, veel parem pikad.” Väge äge näitus kindlasti.

Ma sellel teemal sedakorda rohkem ei peatu, kuid lugedes nende piltide all naiste eneste ütlemisi, siis tundsin ära end nii mitmestki olukorrast. Tegelikult ei pea üldse millegi vastu või poolt protesteerima selleks, et sellise nn soenguga ringi käia. Mõtteainet on selle teemal igal juhul küll ja veel, kuid las jääb mõneks teiseks homseks.

Aasta lõpuni on jäänud paar kuud ja hingede aeg on käes. Sattusin lugema Urmas Sutropi kirjutist: Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim. Hing, vaim ja meel on eesti keeles erineva tähendusega sõnad ja neid ei saa sünonüümidena kasutada. Hea selgitus: “Koos inimesega sureb tema elujõud. Kuni inimene elab, jääb tema nefeš muutumatuks. Seda tõlgitakse siis psyche/anima/Seele/hing.”   

Ilmselgelt on need sõnad aegade jooksul tähendust muutnud. Suured mõjud on olnud erinevatel religioonidel, ilmselt kõige suuremad mõjud pärinevad kristlusest ja judaismist. 
Aga kui lasta see sõna nn endast läbi: hing…  see on midagi iseomast ja see kipub vahel nii rõõmustama ja kurvastama.  Ilmselt see elujõuga võrdlemine on vägagi sobilik. Kui ikka hing välja läheb, siis on selleks korraks eluraamat ka loetud.

Huvitav, et U. Sutrop ei vaadelnud meie Hinge läbi egiptlaste religiooni. Sealse usukumuse põhjal jagunes hing kaheks Ba ja Ka. Kusjuures elujõud oli Ka ja Ba oli inimese hing, mis sündis koos inimesega ja vabanes, kui inimene suri.

Hing - see müstiline midagi,  mis saab täis, jääb kinni ja vahel valutab, mis teeb meist just need, kes me oleme ja lahkunud hingedele mälestuseks süütame küünlaid ning meenutame neid nii helguse kui kurbusega.

Minu jaoks on pimedad sügisõhtud need ajad, kus ma tavapärasemast sagedamini meenutan neid, keda enam siinpoolsuses pole. Ilmselt ka seetõttu, et mul on surmaga väga lähedased ja sagedased kogemused kogu mu elatud elu olnud.  Ja pea kõik mu lähedased ning olulised inimesed on ületanud siinpoolsuse läve.

Kas see tabamatu miski aitab meil tasakaalu hoida või leida või kas teda saab muuta? Vanarahva ütlemise kohaselt valib hing ise keha, milles elada. Esoteerika ütlete? Kindlasti on see  miski, mida ole teaduslikult tõestatud. Aga mis on teadus - inimeste vahelised kokkulepped. Teadus on hulka väiksemates lastekingades, kui inimkonna pärimused ja kultuurilugu. See, et me kõike sõnastada või tõestada ei suuda, see veel ei tähenda, et seda seletamatut kõike olemas ei ole.

Mulle meeldib Maavalla Koja selgitus sellele salapärasele ajale: “Maarahva suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda, leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab. Maarahva meeles on need päevad pühad.”

Head alanud hinged aega!





laupäev, 29. oktoober 2016

Juustest ja Identiteedist

Mina?
Olen mõnda aega soovinud kirja panna sisekaemust selle kohta, kui suur ja tegelikult täiesti ülehinnatud osa on juustel inimese identiteedist.

See on lugu sellest valdkonnast, et kui kogenud ei ole, siis on ainult arvamused selle kohta, mis siis oleks kui... Olen siin varasemates postitustes ka kirjutanud, et elus on olusid, mille kohta puudub inimestel teadmine ennem, kui seda kogemust ei ole. Mis ei tähenda seda, et kõiki olusid vaja oleks kogeda. See on teine teema.

Seoses raviga olen teist korda olukorras, kus pea näeb välja nagu piljardimuna. Korduvalt karvutuks jäämine on hoopis teistmoodi. Aga algusesse tagasi. Ma ei mõistnud kunagi inimeste kiindunud tähelepanu juuste teemadel. Mõtlesin, et mis vahet seal on, kas neid on või ei ole või siis millised (õhukesed, paksud, lokkis, sirged jne) need on. Kehitasin alati õlgu selle teema tõusetudes ja ütlesin, et ega juuksed inimesest inimest veel ei tee. Üldiselt ei märka ma inimeste välimust ennem, kui see meeltele häirivaks ei muutu (nt ei haise, ei ole räpane vms) või muul viisil tähelepanu ei püüa.

Ja siis avastasin ühel päeval, et need lokid, mida hommikuti krunni keerutasin, et pilk maailma avaram oleks ning ise enam-vähem viisaka välimusega olla, langevad... salkude, hulkade kaupa nagu sügisesed lehed tormis.  See langemise faas oli väga õõvastav. Ka siis veel kehitasin õlgu. Keerutasin meelepärasema pikema salli pähe ning elasin edasi.

Läks paar päeva aega, kui tabasin end täiesti ajuvabadelt mõtetelt stiilis, mida inimesed minust mõtlevad, kui ma selline välja näen jne. See pani mind endasse sügavuti vaatama. Jõudsin järeldusele, et pahmakas minu peas, mind sageli argipäevas segas ja mida kõhklematult juuksuril ka nn poisipeaks pügada lasin, kui sisemine mõõt täis sai, on nüüd muutunud minu jaoks häirivaks teemaks nagu umbes jooksev sukasilm või plekk riide peal.

Tabasin end veel oma paar nädalat mõtlemast oma välimuse sobilikkuse üle avalikus ruumis. Täielik jamps, ütleks selle peale mu vanaema. Ma olin ju samasugune ka nende juustega, st ega juuste langemisega ei muutunud mu iseloom, käitumisharjumused vms. Aga vat ei ole see nii lihtne.  Võtsin end tõsiselt käsile ja pidasin endaga päris mitmeid selleteemalisi debatte. Aeg läks, kuid sisemine dialoog jätkus.

Ilmselt oleks ma vaevelnud sellel teemal endaga hulka pikemalt. Maa peale tõi mind hoopis üks mu tolleaegne kolleeg. Mingit nõupidamist lõpetades ja nn vabal teemal jätkates, tulid jutuks parukad. Teatasin siis süüdimatult, et võin parukatest pika ja emotsionaalse monoloogi pidada, mille peale see kolleeg teatas, et mida mina üldse sellest teemast tean rääkida, endal juukseid nagu juuksurisalongi piltidelt. 

Kirglikult vastasin, et ma olen hea jupp aega juba väga sügavas isiklikus suhtlemises parukateemal olnud ja et kannan ka praegu parukat. Siis võttis maad vaikus ja too kolleeg vaatas mind tähelepanelikult ning lisas, et ta poleks kunagi aru saanud ilma ütlemata, et ma parukat kannan.  St tema jaoks polnud visuaal muutunud selle võrra, et ta oleks muutust tähele pannud. 

Seda selgitas mulle ka salongis juuksur, kui parukat ostmas käisin. See oli teadvustamise ja vabanemise hetk. Keegi oleks nagu pimedas toas tule põlema pannud. Teistel on täiesti pohlad, kas oled juustega või ilma, kui inimesest endas mingi sõnum pilku teravdama ei sunni.  Aega läks pea aasta ennem, kui ma sain parukast loobuda.

Sedakorda olin hulka targem, kui sain kevadel teada, et sama olukord võib korduda. Läksin kevadel kohe juuksuri juurde ja lõikasin juuksed täiesti lühikeseks, sest kaelatoe kandmisega on krunni või pikemaid juukseid üsna ebamugav omada. Ilmselt ka seetõttu juuste ei seganud enam nii väga. Kuid oma sisedialooge pidasin ikka üsna pikalt. Oma nädala jagu kindlasti.

Nüüd nädal tagasi võtsin oma kunstsoengu hellalt uuesti välja ja olen juba nädal aega rõõmsalt oma taasavastatud vana sõbraga koos väljas käinud.  Koduses olemises on rätikute/sallide tagavara kasutamist leidnud ja kuna näputöö on jälle lubatud, siis tegin kribin-krabin ka uue murumütsi, mida palju mõnusam kanda on, kui neid pidevalt peasnihkuvaid salle või rätte.

Aga endiselt pean tõdema, et Inimene on ikka emotsionaalne ja millegipärast pöörab visuaalile oluliselt rohkem tähelepanu, kui see vajalik on.



neljapäev, 27. oktoober 2016

Kangelaslikkus või vastutustundetus enda suhtes?

...et siis kuspool see Tõde oligi?
Liigutan tugitoolis varbaid ja lükkan päeva käima. Peas vuravad ringi mõtted, kuidas vähema vaevaga rohkem saavutada, st mida veel oma tegemistes optimeerida annaks, et tulemused paremad saaksid.  Sees küpseb ja hiilib ligi väsimus ning organism teeb mulle märkusi, et tempo on vaja madalamaks võtta.

Tõesti, kui seljataha vaatasin, siis ma ikka väga normaalne pole ju ka. Kuus nädalat keemiaravi seljataga ja kohati unustan fakti, et organism on töötab megakoormusega. Samas ei küsi keegi arvete maksmisel, kas ma olen rohkem või vähem terve või mitte.  

Fenomen, mille saladuse järele pole ma kunagi jõudnud, on see, kuidas on võimalik poole tuhande euroga ära elada nii, et kõik kohustused oleks täidetud, kõhud täis ning paari kultuuriampsu jaoks ka jätkuks (ahjaa, säästma peaks ka). Kui seda eakad ei suuda, kuidas peaks üksikvanemad sellega hakkama saama? Äkki keegi teist teab lahendust? Omandaks hea meelega teadmisi selles vallas.

Avastasin end eelmisel keemiaravi päeval õele selgitamast, et kas te oleksite nii kena ja paneksite selle tilguti tiba kiiremini käima, et ma pean loengutes olema peale seda jama ja ei ole viisakas, kui õpetaja tundi hilineb.  Lauset lõpetades ja õele silma vaadates sain aru, et natuke napakas pöördumine oli. Teisalt, kui mu enesetunne nii toimetada võimaldab, siis miks ma peaksin lesima varbad tumba peal ja laskma elul mööda voolata? Viimase viie aasta jooksul kogetud neljast erinevast keemiaravist on seekordne tõesti kuidagi müstiliselt vaevatu. Pigem võiks öelda, et tegemist on adrenaliinilaksuga või lustipulbri lahusega. Ainult magada on vaja pikemalt ja kauem.

Nii et dilemma on olemas. Pean jälgima pidevalt seda piiri, et mitte endale liiga teha. Arvate, et ma olen mingi kangelane? Kaugel sellest. Olen üks laisematest ja mugavamatest inimestest siinpool Peipsit. Mul on nn pätsuaegse naise kasvatus ja keskmisest kõrgem taluvuslävi ja nn terve talupoja mõtlemine (vähemalt ma ise olen sellele järeldusele jõudnud). Palju hullem oleks olukord siis, kui ma istuks kurvalt tugitoolis ja kurdaks, kuidas riik haigete inimeste eest üldse ei hoolitse.

Paljudes kultuurides antakse edasi sõnumit, et nõrkust ei tohi maailmale näidata, see teeb niigi haavatava olemise veel haavatavamaks. Samas kangelaslikult suurtükkide ette viskumisel on samasugune efekt. Nii et tõde peaks seal kuskil vahepeal olema. Ja kindlasti on oluline ka sõnumi edastamise viis, mida maailmale jagada.

Vastutustundetus enda suhtes on siis, kui endale teadlikult liiga teha. Selles osas töötab enese alalhoiuinstinkt suurepäraselt. Vähemalt suuremal osal inimkonnast. Ja kui mõistus ei tööta, siis organism loob olukorra, kus Inimene lihtsalt on sunnitud mõtlema ja järeldusi tegema. Tasakaalukunst kõrgemas vormis: määratleda realiseeritavaid eesmärke ja siis neid ka saavutada ilma, et olemasolev elukvaliteet väheneks ja organism tugevneks.

Ainus mu elusolevatest Autoritest alles ühel õhtul ütles, et ma prioriteetide seadmisel tähtsuse järjekorda ära ei unustaks. Sellepeale tuletasin isale meelde, et seoses ealiste iseärasustega on meie rollid vahetunud ja nüüd on tema see, kes mulle mõistlikkuse piiridest aru annab, mitte vastupidi.




Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...