Neljapäev, 27. oktoober 2016

Kangelaslikkus või vastutustundetus enda suhtes?

...et siis kuspool see Tõde oligi?
Liigutan tugitoolis varbaid ja lükkan päeva käima. Peas vuravad ringi mõtted, kuidas vähema vaevaga rohkem saavutada, st mida veel oma tegemistes optimeerida annaks, et tulemused paremad saaksid.  Sees küpseb ja hiilib ligi väsimus ning organism teeb mulle märkusi, et tempo on vaja madalamaks võtta.

Tõesti, kui seljataha vaatasin, siis ma ikka väga normaalne pole ju ka. Kuus nädalat keemiaravi seljataga ja kohati unustan fakti, et organism on töötab megakoormusega. Samas ei küsi keegi arvete maksmisel, kas ma olen rohkem või vähem terve või mitte.  

Fenomen, mille saladuse järele pole ma kunagi jõudnud, on see, kuidas on võimalik poole tuhande euroga ära elada nii, et kõik kohustused oleks täidetud, kõhud täis ning paari kultuuriampsu jaoks ka jätkuks (ahjaa, säästma peaks ka). Kui seda eakad ei suuda, kuidas peaks üksikvanemad sellega hakkama saama? Äkki keegi teist teab lahendust? Omandaks hea meelega teadmisi selles vallas.

Avastasin end eelmisel keemiaravi päeval õele selgitamast, et kas te oleksite nii kena ja paneksite selle tilguti tiba kiiremini käima, et ma pean loengutes olema peale seda jama ja ei ole viisakas, kui õpetaja tundi hilineb.  Lauset lõpetades ja õele silma vaadates sain aru, et natuke napakas pöördumine oli. Teisalt, kui mu enesetunne nii toimetada võimaldab, siis miks ma peaksin lesima varbad tumba peal ja laskma elul mööda voolata? Viimase viie aasta jooksul kogetud neljast erinevast keemiaravist on seekordne tõesti kuidagi müstiliselt vaevatu. Pigem võiks öelda, et tegemist on adrenaliinilaksuga või lustipulbri lahusega. Ainult magada on vaja pikemalt ja kauem.

Nii et dilemma on olemas. Pean jälgima pidevalt seda piiri, et mitte endale liiga teha. Arvate, et ma olen mingi kangelane? Kaugel sellest. Olen üks laisematest ja mugavamatest inimestest siinpool Peipsit. Mul on nn pätsuaegse naise kasvatus ja keskmisest kõrgem taluvuslävi ja nn terve talupoja mõtlemine (vähemalt ma ise olen sellele järeldusele jõudnud). Palju hullem oleks olukord siis, kui ma istuks kurvalt tugitoolis ja kurdaks, kuidas riik haigete inimeste eest üldse ei hoolitse.

Paljudes kultuurides antakse edasi sõnumit, et nõrkust ei tohi maailmale näidata, see teeb niigi haavatava olemise veel haavatavamaks. Samas kangelaslikult suurtükkide ette viskumisel on samasugune efekt. Nii et tõde peaks seal kuskil vahepeal olema. Ja kindlasti on oluline ka sõnumi edastamise viis, mida maailmale jagada.

Vastutustundetus enda suhtes on siis, kui endale teadlikult liiga teha. Selles osas töötab enese alalhoiuinstinkt suurepäraselt. Vähemalt suuremal osal inimkonnast. Ja kui mõistus ei tööta, siis organism loob olukorra, kus Inimene lihtsalt on sunnitud mõtlema ja järeldusi tegema. Tasakaalukunst kõrgemas vormis: määratleda realiseeritavaid eesmärke ja siis neid ka saavutada ilma, et olemasolev elukvaliteet väheneks ja organism tugevneks.

Ainus mu elusolevatest Autoritest alles ühel õhtul ütles, et ma prioriteetide seadmisel tähtsuse järjekorda ära ei unustaks. Sellepeale tuletasin isale meelde, et seoses ealiste iseärasustega on meie rollid vahetunud ja nüüd on tema see, kes mulle mõistlikkuse piiridest aru annab, mitte vastupidi.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...