Teisipäev, 4. oktoober 2016

Saatus koduvisiite ei tee

... et siis millises suunas?
Kulgesin peale loenguid kodu poole, nautisin tehtud tööd ja sügisilma ning heietasin paari mõtet. Pähh. Miks arvatakse, et kedagi päriselt ka huvitab kellegi sisemuses toimuv, st soov mõista või aru saada? Ma ei mõtle erandeid ja ega lähedasi, kes inimeste elus Tähtsad on. Üldises plaanis pigem. Hunnikute kaupa raamatuid sotsiaalsest empaatiast ja intelligentsusest. Palju Te suudate oma argipäevas loetleda inimesi, kes päriselt ka kuulata oskavad? Kes püüavad mõista, mitte hinnanguid anda? Paneb mõtlema, eksole?

Isikliku elu puhul saab valida, keda oma ellu lasta ja keda välja jätta. Ma ei räägi siin elementaarsest viisakusest või inimeste ignoreerimisest. Töö-alases suhtlemises polegi lähisuhete järele vajadust, sest tegemist on puhtal kujul töiste eesmärkide saavutamisega, milles eraelul kohta pole.

Siin on paar aga... sotsiaalne empaatiavõime ja intelligentsus on ka siin vajalikud. Aga miks siis üldjuhul inimesed kuulevad, kuid ei kuula? Lisaks funktsionaalsele lugemisoskusele lonkab kahte jalga ka funktsionaalne kuulamisoskus. Ja kui kuuldu/loetu mingil põhjusel arusaamatuks jäi, miks siis ei pöörduta algallika poole ja ei küsita seda puuduolevat infokildu või ei paluta selgitada seda osa, mis arusaamatuks jäi? Inimesed pole selgeltnägijad. Keegi ei näe kellegi pähe, mis parasjagu mõttes on või mida järeldatakse. On ju antud kõneoskus, mida kasutada. Ja nii see lumepall kasvama hakkab.

Lõpuks jõuab info läbi telefoniefekti algusesse tagasi, sisaldades vahepealse peatuspunktide täiendusi ja tõlgendusi. Ja siis peab see algne Ütleja selgitama, miks ta Kaamel ei ole. Halloo Maa!

Meenub lapsepõlvest telefonimäng, kus reas teine olija pidi järgnevale kõrva sosistama lause, mille rivi esimene talle kõrva sosistas. Mida rohkem oli osalejaid, seda kummalisemaks ja naljakamaks see lause  viimase kuulja kõrvus muutus.

Sestap ongi oluline teadvustada, et iseenesest ei toimu midagi. Kodust väljumat Õnnelikuks ei saa ja vastuseid küsimustele miks? Või kuidas? Ammugi mitte.
Lõpetan Oscar Wilde tsitaadiga: “Igaüks elab enda elu ja peab selle eest ise maksma. Kahju ainult, et üheainsa eksimuse pärast tuleb korduvalt tasuda. Inimestega asju ajades ei lõpeta saatus kunagi oma arvet.”







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...