Juustest ja Identiteedist

Mina?

Olen mõnda aega soovinud kirja panna sisekaemust selle kohta, kui suur ja tegelikult täiesti ülehinnatud osa on juustel inimese identiteedist.

See on lugu sellest valdkonnast, et kui kogenud ei ole, siis on ainult arvamused selle kohta, mis siis oleks kui... Olen siin varasemates postitustes ka kirjutanud, et elus on olusid, mille kohta puudub inimestel teadmine ennem, kui seda kogemust ei ole. Mis ei tähenda seda, et kõiki olusid vaja oleks kogeda. See on teine teema.

Seoses raviga olen teist korda olukorras, kus pea näeb välja nagu piljardimuna. Korduvalt karvutuks jäämine on hoopis teistmoodi. Aga algusesse tagasi. Ma ei mõistnud kunagi inimeste kiindunud tähelepanu juuste teemadel. Mõtlesin, et mis vahet seal on, kas neid on või ei ole või siis millised (õhukesed, paksud, lokkis, sirged jne) need on. Kehitasin alati õlgu selle teema tõusetudes ja ütlesin, et ega juuksed inimesest inimest veel ei tee. Üldiselt ei märka ma inimeste välimust ennem, kui see meeltele häirivaks ei muutu (nt ei haise, ei ole räpane vms) või muul viisil tähelepanu ei püüa.

Ja siis avastasin ühel päeval, et need lokid, mida hommikuti krunni keerutasin, et pilk maailma avaram oleks ning ise enam-vähem viisaka välimusega olla, langevad... salkude, hulkade kaupa nagu sügisesed lehed tormis.  See langemise faas oli väga õõvastav. Ka siis veel kehitasin õlgu. Keerutasin meelepärasema pikema salli pähe ning elasin edasi.

Läks paar päeva aega, kui tabasin end täiesti ajuvabadelt mõtetelt stiilis, mida inimesed minust mõtlevad, kui ma selline välja näen jne. See pani mind endasse sügavuti vaatama. Jõudsin järeldusele, et pahmakas minu peas, mind sageli argipäevas segas ja mida kõhklematult juuksuril ka nn poisipeaks pügada lasin, kui sisemine mõõt täis sai, on nüüd muutunud minu jaoks häirivaks teemaks nagu umbes jooksev sukasilm või plekk riide peal.

Tabasin end veel oma paar nädalat mõtlemast oma välimuse sobilikkuse üle avalikus ruumis. Täielik jamps, ütleks selle peale mu vanaema. Ma olin ju samasugune ka nende juustega, st ega juuste langemisega ei muutunud mu iseloom, käitumisharjumused vms. Aga vat ei ole see nii lihtne.  Võtsin end tõsiselt käsile ja pidasin endaga päris mitmeid selleteemalisi debatte. Aeg läks, kuid sisemine dialoog jätkus.

Ilmselt oleks ma vaevelnud sellel teemal endaga hulka pikemalt. Maa peale tõi mind hoopis üks mu tolleaegne kolleeg. Mingit nõupidamist lõpetades ja nn vabal teemal jätkates, tulid jutuks parukad. Teatasin siis süüdimatult, et võin parukatest pika ja emotsionaalse monoloogi pidada, mille peale see kolleeg teatas, et mida mina üldse sellest teemast tean rääkida, endal juukseid nagu juuksurisalongi piltidelt. 

Kirglikult vastasin, et ma olen hea jupp aega juba väga sügavas isiklikus suhtlemises parukateemal olnud ja et kannan ka praegu parukat. Siis võttis maad vaikus ja too kolleeg vaatas mind tähelepanelikult ning lisas, et ta poleks kunagi aru saanud ilma ütlemata, et ma parukat kannan.  St tema jaoks polnud visuaal muutunud selle võrra, et ta oleks muutust tähele pannud. 

Seda selgitas mulle ka salongis juuksur, kui parukat ostmas käisin. See oli teadvustamise ja vabanemise hetk. Keegi oleks nagu pimedas toas tule põlema pannud. Teistel on täiesti pohlad, kas oled juustega või ilma, kui inimesest endas mingi sõnum pilku teravdama ei sunni.  Aega läks pea aasta ennem, kui ma sain parukast loobuda.

Sedakorda olin hulka targem, kui sain kevadel teada, et sama olukord võib korduda. Läksin kevadel kohe juuksuri juurde ja lõikasin juuksed täiesti lühikeseks, sest kaelatoe kandmisega on krunni või pikemaid juukseid üsna ebamugav omada. Ilmselt ka seetõttu juuste ei seganud enam nii väga. Kuid oma sisedialooge pidasin ikka üsna pikalt. Oma nädala jagu kindlasti.

Nüüd nädal tagasi võtsin oma kunstsoengu hellalt uuesti välja ja olen juba nädal aega rõõmsalt oma taasavastatud vana sõbraga koos väljas käinud.  Koduses olemises on rätikute/sallide tagavara kasutamist leidnud ja kuna näputöö on jälle lubatud, siis tegin kribin-krabin ka uue murumütsi, mida palju mõnusam kanda on, kui neid pidevalt peasnihkuvaid salle või rätte.

Aga endiselt pean tõdema, et Inimene on ikka emotsionaalne ja millegipärast pöörab visuaalile oluliselt rohkem tähelepanu, kui see vajalik on.