Kui vähe on palju?

Kas tunnete ka, et õhus on kevadet? Mitte, et mulle lumi ei meeldiks, aga rohelise värvi järele hakkab vaikselt igatsus tekkima. Kaamose hõlma alla sattumisest olen ka sellel aastal edukalt pääsenud. Mul on sedakorda kolm vaba päeva jutti sattunud.  

Kurdan või? Ammugi mitte. Lugesin ennist blogisid ja noogutasin kohe sügavalt kaasa Ebapärlikarbi postitusele. Olen ka ise oma vanemates postitustes selle kultuslause üle – mul pole aega – arutlenud. Ja ikka jõuan ringiga selle teema juurde tagasi. Mis see siis on, mis paneb inimest oma päevi ja nädalaid nii tihedalt tegevusi täis lükkima, et see lause ikka ja jälle kõlab.

Ma olen endiselt veendunud, et üks põhjustest on hirm iseendaga tõtt vaatama jääda, järgmine on see, kasutades kultuslauset, on kergem asise inimese muljet jätta. Justnimelt muljet. Ma ei mõtle siin elus aeg-ajalt tekkivad tempokaid aegu.

Teine aspekt, mille üle ma endamisi arutlenud olen, on see, et miks on tekitatud selline normaalsus, et kui viskled viimase võimaluseni oma energiavarude piiril, siis oled tõsiseltvõetav inimene? No mida annab see pidev vormelirajal vuhisemine? Läbikõrbenud närvid ja lähisuhted? Milleks? Miks me ei oska leida tasakaalu? Vähemalt suurem osa meist.

Läbipõlemise hinda teavad suurepäraselt need, kes selle Kolgata tee on läbinud. Ja alati ei suuda nemadki piirduda selleaadse ühekordse kogemusega. Mis on hirmsat selles ajas, kus järgmine kellaaeg, tähtaeg, kohtumine ei tiksu kuklas. Ahjaa, Marca postitus kannatusest viis mind sujuvalt järgmise järelduseni, et pideva kurnatuse seisundi ülistamine on vahetuses seoses meie ajalooga. St ma kaldun olema Marcaga ühte meelt selles osas, et tegemist on ajaloolise pärandiga, kus kirik inimesi kuulekusele sundis ning selgitas, et kannatus on argipäeva normaalsus. Ja kogukonna teadvus on võimas.

Kannata ja siis saad paradiisi ja siis see, et mis higi, vere ja pisaratega pole saavutatud, selle väärtust ei osata hinnata. Kõlab nagu masohhismi käsiraamat. Mitte, et ma ei väärtustaks töötegemist või eesmärgile pühendumist. Mind siiralt häirib kui normaalsuseks loetakse töist orjamist või materiaalsusele orienteeritust. Äärmused on igal juhul kurnavad ja halvad.

Mündi teine pool on lillelapslus: küll saab ja vastutustundetus. Täna ei ole tuju, siis ei tee ja kui homme ka tuju pole...noh, siis kunagi...ehk...äkki. Vastutustundetus just selles osas, mis puudutab tehtud tegude ja tagajärgede vahelist seost. Iseloomustab lause...aa ma niipidi ei mõelnud...eino tore, aga miks teised mõtlesid? Ja siis see – ma tahan. Hea argument iga sigaduse õigustamiseks.

Kuskil seal vahepeal on kesktee, mida mööda minnes ei kõrbe hing ja närvid ning annab sisemise rahulolu ja meelekindluse. Eks me vahel eksi kõik tee servadesse, kuid oluline on, et tee pealt päris maha ei astu.

Head pühapäeva jätku!

Teen aega parajaks, ehk uidumõtteid...

Mul on tiba aega ennem, kui kodust välja pean minema ja miskit mõistlikku ei taha teha. Tuleb niikuinii piisavalt asine olemine. Lugesin oma kannapöördepostitusi ja kommentaare ning tõesti, võiks ju arutleda veel nn pimesi (ehk hetkeajel) ja elatud aastate arvu lõikes  muudatuste tegemise võtmes.

Kindlasti on igal inimesel oma lugu taoliste muutuste läbielamisel. Mõnel edukamad ja valutumad kui teistel, kuid kannapöördeid oleme kõik teinud. Nooremas eas on kannapöördeid lihtsam teha nagu juhtis üks lugeja tähelepanu. Siis on veel “maailmavallutuslikumad” meeleolud, “kõik on võimalik” sisetunne, tugevam enesekindlus ja vähemate riskide nägemine jms. Teisalt, eks ka noorena ole inimesed erinevad, kuid suures plaanis nii on.

Nn pimesi või hetkeimpulsiajel tehakse kannapöördeid ilmselt ikka nooremas eas või siis, kui tuntakse end nurkasurutuna. Kindlasti on oma osa ka minevikupagasil, ehk kohustustelaeka suurusel, millega ollakse: ülalpeetavad, kaaslased, kohustused jne. Ei mingeid impulsse, kui on kodulaen, väiksed lapsed ja toetamist vajavad vanemad.

Siit siis ka vabaduse mõiste sisustamine: vabadus on tunnetatud paratamatus. Teed jah, mida tahad, millal tahad ja kuidas tahad, kuid seda oludest lähtuvalt. Seega juba stardipunkt kannapöörde tegemisel on ebavõrdne.  Aga illusoorse vabaduse tunnetus on ka oluline.

Mida vanemaks saame, seda ahtamaks tolerantsuse piirid muutuvad, sest inimesed teavad paremini, mida nad tahavad/vajavad ja millega nad mingil juhul ei lepi. See jällegi eraldi teema, mille üle pikalt endamisi ja tuttavatega arutlenud oleme. Eks kindlasti ole ka neid, kelle tolerantsuse piirid elades laienevad.

Ah jaa... kui kasvades ei ole võimalust ealisi olemisi realiseerida, siis ega need tegemata ei jää. Kõik need impulsstoimetamised... sinna või tänna ja seda või teist või need lõpmatud eneseteostamise ja -otsinguvalud: mis siis ikkagi on See Õige Tee jms.

Olen aegade jooksul veel ühele järeldusele jõudnud: riskialtimad on enesekindlamad inimesed. Enesekindlus on muidugi oluline igast aspektist vaadatuna. Mitte see ülevõlli nn loll enesekindlus, vaid tasakaalukas teadmine oma võimetest ja selle realiseerimise oskus. Enesekindlus pole alati see, et ma suudan. Vahel võib-olla täiesti vastupidi, et ma ei tee, sest ma ei suuda tagada kvaliteetsest lõpp-tulemust.

Ja veel: mugavustsoonis ulpides tekib vajadus adrenaliinilaksu järele. Vaikelu ei ole kõigi jaoks. Suures plaanis tegelikult mitte kellegi jaoks positiivsete tagajärgedega. Puhkama peab, hetke nautima peab ka, kuid lõpmatu arv aega ühe koha peal selitamine/külitamine viib lõpuks taandarenguni. Ükskõik kui positiivne see olukord ka pole. Nii et tegelikult on väiksemad ja suuremad kannapöörded me eludes vajalikud, et säiliks hea enesetunne positiivses võtmes.

Head arginädalat!

Maastleitud aeg ja mõtterongid...

uitavad mõtterongid...

Pisuke paus Elu kiirteel tormlemisest ja tervisega maadlemisest. Mul ikka õnnestub sujuvalt oma ajakava ääretasa täita (seda muidugi võimetekohaselt). Mõne teise jaoks oleks see ilmselt paras venitamine. Aga pean arvestama oma võimetega, mitte kellegi teise omadega.

Niisiis on täna maastleitud aeg. Pidin arsti juurde minema, kuid selgus, et viirus on tohtri rajalt maha võtnud. Tore oli see, et arsti õde helistas ja teavitas ning leppisime kokku uue aja. Lisaks uuris ta, kuidas käe närvidele määratud uus raviskeem mõjub. Väga hästi mõjub. Saan magada ja seda mitte ainult kirjutuslaua toolis. Puhas õndsus on magada oma voodis ja ärgata mitte valu, vaid selle peale, et uni sai otsa. Ja ma saan jälle kätt kasutada. See ühe käega trükkimine oli paras paine. Eks õigesse rütmi jõudmine võtab aega, kuid juba algus on hea. Eelmine kord teise käega analoogsest olukorrast väljatulemiseks läks paar kuud aega. Näis, kuidas sellega saab.

Närvikahjustus tekib ülikiirelt, kuid paranemine võtab pika aja. Üsna loogiline, et selline kahjustus tekib, kui pooleteistaastaga kümme sentimeetrit lühemaks jääda. Kuidagi peab see seljaaju ja närvikimbud oma kitsamate oludega kohanema ja pole ime, et osad neist kuskile sklerootiliste selgroolülide ja nn diskide vahele mõneks ajaks pitsuvad. Nüüd lahendus jälle olemas ja saab paranemise teel rühkida.

Tulin eile loengutest ja ukerdasin krabisevas talveõhtus. Püüan kõndmismaad suurendada ja tatsasin ühe bussipeatuse võrra jala. Õhtusel kõndimisel tulevad mõtterongid eriti kiirelt ja neid on kohe palju. Vahepeal lihtsalt jäin seisma ja vaatlesin ümbrust. Mõtlesin EBA üritusele, sõltuvustele, harjumustele ja hasartmängudele. Kõik need teemad on blogimaailmas arutlemisel olnud.

Ilmselgelt on EBAlaadseid üritusi vaja. Just sellepärast, et tegijatel oleks võimalus kohtuda, muljeid, kogemusi ja mõtteid jagada. Kui üks formaat ei sobi, siis kujunevad välja nn alternatiivsed või sarnased üritused vähema osalejatega ja teises formaadis, kuid toimumata need ei jää. Head näited on siinkohal Ritsiku juures toimunud kohtumised ja tervisesportlaste kohtumised.

Kindlasti on EBAlaadsel üritusel oma sihtgrupp olemas ja kindlasti on see ka moel või teisel korraldajate nägu ning peegeldab korraldajate võimekust. Ja eks olegi nii, et ühele sobib ja teisele mitte. Mulle endale sobivad sellised isetekkelised kogunemised (nt Ritsiku juures toimunud), kuigi ma ise füüsiliselt sinna jõudnud pole. Kuid omal ajal olid taolised kogunemised teises valdkonnas. Lühidalt – asjad toimivad siis, kui nende jaoks on osalejad olemas, kellele sisu ja vorm sobivad.

Harjumuste tekkimistest, muutmistest ja vabanemistest olen ma kirjutanud rohkem kui ühe korra. Tegelikult taandub harjumuste ja sõltuvuste ulatus enesedistsipliinile ning teadlikule käitumisele. Ja kindlasti ei tee neid olematuks olukord, kus midagi ära keelata või jõuga  sekkuda. Käsukorras ohjamine tulemust ei anna.

Harjumused ja sõltuvused tekitab inimene ise, mitte keegi teine kuskilt eemalt-kaugelt. Pole põhjust ei riiki, valitsust ega naabreid süüdistada selles, et elu segavad käitumismustrid on tekkinud. Jaja, loomulikult on erinevad tekkepõhjused ja isiksuseomadused ja lapsepõlv jms.

Lõpptulemus taandub ikkagi sellele konkreetsele inimesele. Sellel hetkel, kui ta teadvustab, et miskit ei ole päris õige, sel hetkel on ta valiku ees, kas jätkata või siis muutuda. Ja siin on oluline, et oleks läheduses inimesi, kes moraalseks toeks oleks.

Saadan selleks korraks mõtterongid depoosse puhkusele.

Head talve!