Teisipäev, 13. september 2016

Eraelu puutumatus vs avalikustamine – mina võin, aga Sina ei tohi!

mina võin, Sina ei tohi!
Valmistasin loenguid ette ja jäin privaatsuse piiride või nende puudumise üle mõtteid heietama.

Saksa ja prantsuse privaatsusgurud avaldasid eelmise kümnendi keskel hämmastust, kuidas eestlase eraelu piirid nii avarad on, st kuidas me aru ei saa, et sellises hulgas infot inimese kohta ei ole turvaline veebis avaldada. 

Meie kehitasime õlgu ja ütlesime, et nii on mugav ja kuna nii saab teha, siis miks ka mitte (nt kinnisturaamatud, väärtpaberite keskregister, kohtulahendite register, äriühingute omanike ja nõukogude, juhatuste liikmete andmed, maksuvõlgnevused jnejne). Suur osa sellest avalikustamisest Eestis pärineb mitte ratsionaalsest mõtlemisest ja kulude kokkuhoiu arvestamisest, vaid sellest, et seda oli/on võimalik teha (I do it, because I can).

 Eraelu puutumatus on argipäevas selline abstraktne mõiste, mille sisu üle mõeldakse harva. Teema muutub arutelukõlbulikuks siis, kui keegi neist piiridest üle astub ja inimene haiget saab.

Kuna tegemist ei ole käegakatsutava materiaalse põhivabaduse ja –õigusega, siis on see ka arusaadav. Samas on selle rikkumise puhul tegemist tagajärgedega, mida pole võimalik olematuks muuta. Kui turvatunne on rikutud või maine kahjustatud, siis see taak jääb inimest terve elu saatma. Äärmuslikel juhtudel lõpevad need olukorrad vägivaldselt elu lõpetamisega.

Ühelt poolt kõikepaljastav avalikustamine ja teisalt paranoia andmete töötlejate suhtes on tekitanud huvitava olukorra, kus inimene ise avaldab enda ja oma lähedaste kohta uskumatult suures mahus üksikasjaliku teavet ja siis diskuteeritakse selle üle, kui palju andmeid on erinevatel töötlejatel ja mida nendega peale hakatakse.

Võib öelda, et me oleme jõudnud keskkonda, kus töötlemise nõudeid ei rikuta mitte nii palju töötlejate poolt, kui lähedaste poolt.  Lähedased, sõbrad, tuttavad on lahked jagama andmeid, kui on võimalus midagi võita (tarbimismängud) või kui ollakse vaenujalal (lahutused, usalduse petmised jms).

Kehtib vanasõna, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Libakontodest kuni teadvalt vale-andmete edastamiseni. Kurvad ja masendavad on olukorrad, lapsevanemad manipuleerivad laste andmetega, et enda jaoks soodsamaid tulemusi lahutamisel saada.  Ja siis lapsevanemad, kes eksponeerivad oma väikelapsi mõtlemata, kuidas see nende lapsi tulevikus mõjutada võib. Täna on juba koolikiusamise näited, kus kunagi lapsepõlves vanemate poolt avaldatu last koolis mõjutab.

See kõik ei ole ulme, vaid päriselu. Kunagi mõtlesin, et kui neid lugusid keegi kirjanikuandega inimene lühijuttudeks koondaks, siis võiks nende avaldamine inimesi mõtlema panna ennem, kui neid tegusid tegema hakatakse. Küberkiusamine on teema, millesse tänasel päeval väga tõsiselt ei suhtuta.

Inimeste soovid oma eraelu eksponeerimisel/kajastamisel on erinevad ja viisakas oleks, kui me austaks oma lähedaste ja sõprade/tuttavate soove ning lähtuksime sellest.

Austagem teineteise ja üksteise soove!


12 kommentaari:

  1. "Koondaks" viitab sellele, et päriselt ei koonda.
    Aga no koondavad ju.
    "Cat pictures please" - http://clarkesworldmagazine.com/kritzer_01_15/
    2015 Nebula Award Nominee for Best Short Story,
    2016 Locus Awards Winner for Best Short Story,
    2016 Hugo Award Winner for Best Short Story
    jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tingiv kõneviis on jah oletuslik, kuid mitte toimuv. Kuna ma ühtegi väliskirjanikku ei tunne, siis mõtlesin eestikeelset kogumikku. Maailmas on sellelaadseid teoseid olemas. Ilmselt ei ole see eestikeelsena majanduslikult mõtekas.

      Kustuta
  2. Aga teemast. Inimesed käituvad ikkagi praktilise kogemuse alusel. Kui eraelu avalikustamine on laialt levinud, siis see on empiiriline tõend selle kohta, et see ongi ohutu. Kui ei oleks ohutu (oleks piisvalt palju negatiivseid näiteid), siis ei jagataks.

    Ei saa öelda suure hulga inimeste käitumise kohta "ei ole mõistlik", "ei ole turvaline". Kui käitutakse, siis järelikult on. Kui ei oleks mõistlik-ohutu, siis üks või teine tagasiside mehhanism muudaks ka käitumist.

    Lääneriikides on vaade teine kahel põhjusel. Esiteks on identiteedivargused seal kergemad. Ajalooliselt on pankade jne autentimis-skeemid nõrgemad ja isikuandmete vargus seetõttu ohtlikum. Teiseks on ajakirjanduse kallutatus inimesed üle hirmutanud. See mõjutab juba ammu käitumist üle ebamõistliku kartlikkuse piiri. Eile lugesin lauset, mis ütles umbes "... media coverage of crime and threats affects and hurts normal parenting practices".

    Ehk. Inimeste informeerimine on alati hea. Manipuleerimise vältimiseks jne kindlasti. Aga üle pingutada ka ei tasu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eraelu avalikustamise ohtlikkus sõltub paljudest faktoritest. Empiirilise järelduse tegemine pelgalt seetõttu, et meedia sellest ei kirjuta, on ennatlik.

      Kui vaadelda AKI menetlusstatistikat, siis inimeste pöördumiste arv aasta-aastalt kasvab. Kasvamise on tinginud teadlikkuse tõus ja ka töötlemisnõuete rikkumiste kasvamine.

      Inimese eraelu piiride määramine on tema enda otsustada. Oluline vaid, et kellegi teise eraelu ei riivata ja kehtivate normidega vastuollu ei minda.

      Põhjusi, miks Eesti meedia sellelaadseid rikkumisi ei kajasta, on pigem tingitud sellest, et mured on väga tundlikud ning osalised ei ole huvitatud selle kajastamisest.

      Mis puudutab identiteedivargusi, siis trend on Eestis kasvav.

      Tõsi, igasugune teadlikus selles vallas on suureks abiks. Tasakaalu leidmise koht selles valdkonnas on ääretult oluline, kuid võtmeisikuteks on inimesed ise.

      Kustuta
  3. Näide Austriast: Üliagarad vanemad postitasid ohtralt pilte lapsest. Alates beebist iga episood sai vanemate poolt üles pildistatud ja 700 sõbraga jagatud, lapselt nõusolekut küsimata (postitama hakati, kui laps oli 11, beebifotod pandi siis takkajärgi). Saanud 18a, palus ta vanematel fotod eemaldada, ja kui seda ei juhtunud, pöördus kohtusse. Õigus oma pildile ja oma andmetele - kaebus tundub perspektiivikas.

    Kes saksa keelt valdab, siis: https://www.welt.de/vermischtes/article158099198/Sie-kannten-keine-Scham-und-keine-Grenze.html?wtrid=socialmedia.socialflow....socialflow_facebook

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellised näited panevad vaid õlgu kehitama. Leitakse laiast maailmast perekond, kus sisesuhted on katki, ja tõestatakse selle pealt.. ma täpselt ei tea mida.

      Selge on, et nett annab inimestevaheliste suhete klaarimisele uusi aspekte juurde. Revenge porn, eksju. Aga kas palju siit tavakodanikul oma käitumise jaoks õppida on... või palju peaks käitumist muutma... või kui palju rohkem oma käitumist teadvustama.. ma ei tea.

      Kustuta
    2. Maailm inimese jaoks on täpselt nii suur, kui selleks vajadus või soov on.

      Eraelu piirid ongi seetõttu inimese enda määratleda, sest oleme erinevad. See, mida ühe jaoks on palju, seda teise jaoks on vähe. Ja keegi pole nende valikute tegemisel ei parem ega halvem.

      Inimesel õppida? Ei rohekmat, kui see, et ta oleks võimeline aduma digitaalset jalajälge luues, kas need tagajärjed talle sobivad või mitte.

      Kustuta
  4. Nii. See Austria juhtum on nüüd kõrge kaarega meedias. Mis rõhutab selle 1) erakordsust 2) ebaolulisust. Kui sellised jamad oleks regulaarsed, ei kirjutaks neist keegi. "If it is in the news, then it does not matter."

    Tegu looga halbadest peresuhetest, mis kasutavad sotsiaalmeediat kui lahinguvälja. Kas sellist jama hakkab edasipidi rohkem tulema? Kindlasti. Kas tavaline kodanik peaks midagi kõrva taha panema? Minu arust mitte eriti. Seaduseloojad peaks muidugi jälgima ja nuputama, kuidas kõikide poolte õigused adekvaatselt kaitstud saaks.

    VastaKustuta
  5. Seaduseloojad nuputagu ja kaitsku inimesi nende oma lolluse eest?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimest tema enda eest ei saagi keegi kaitsta. vähemalt toimiva inimese puhul.

      Arvan, et Kaur lähtus mõttest, et seaduseloojad peaksid suutma huvipoolte vajadustega arvestada normide loomisel eeldusel, et tegemist on nn mõistlikult toimivate inimestega.

      Kustuta
  6. Aitäh.
    Ka mina pean paljus Kauriga nõustuma, va seal, kus tema arust ei oleks tavakodanikul vaja (mitte eriti) oma pead selliste küsimustega vaevata ega midagi kõrva taha panna.
    Teisalt, ehk ei peagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti nõus, et Inimene peaks valikuid teadlikult tegema ja aduma oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgi. Eks tavad, kombed ja Inimesed ongi igal pool erinevad.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...