Eraelu puutumatus vs avalikustamine – mina võin, aga Sina ei tohi!

mina võin, Sina ei tohi!

Valmistasin loenguid ette ja jäin privaatsuse piiride või nende puudumise üle mõtteid heietama.

Saksa ja prantsuse privaatsusgurud avaldasid eelmise kümnendi keskel hämmastust, kuidas eestlase eraelu piirid nii avarad on, st kuidas me aru ei saa, et sellises hulgas infot inimese kohta ei ole turvaline veebis avaldada. 

Meie kehitasime õlgu ja ütlesime, et nii on mugav ja kuna nii saab teha, siis miks ka mitte (nt kinnisturaamatud, väärtpaberite keskregister, kohtulahendite register, äriühingute omanike ja nõukogude, juhatuste liikmete andmed, maksuvõlgnevused jnejne). Suur osa sellest avalikustamisest Eestis pärineb mitte ratsionaalsest mõtlemisest ja kulude kokkuhoiu arvestamisest, vaid sellest, et seda oli/on võimalik teha (I do it, because I can).

 Eraelu puutumatus on argipäevas selline abstraktne mõiste, mille sisu üle mõeldakse harva. Teema muutub arutelukõlbulikuks siis, kui keegi neist piiridest üle astub ja inimene haiget saab.

Kuna tegemist ei ole käegakatsutava materiaalse põhivabaduse ja –õigusega, siis on see ka arusaadav. Samas on selle rikkumise puhul tegemist tagajärgedega, mida pole võimalik olematuks muuta. Kui turvatunne on rikutud või maine kahjustatud, siis see taak jääb inimest terve elu saatma. Äärmuslikel juhtudel lõpevad need olukorrad vägivaldselt elu lõpetamisega.

Ühelt poolt kõikepaljastav avalikustamine ja teisalt paranoia andmete töötlejate suhtes on tekitanud huvitava olukorra, kus inimene ise avaldab enda ja oma lähedaste kohta uskumatult suures mahus üksikasjaliku teavet ja siis diskuteeritakse selle üle, kui palju andmeid on erinevatel töötlejatel ja mida nendega peale hakatakse.

Võib öelda, et me oleme jõudnud keskkonda, kus töötlemise nõudeid ei rikuta mitte nii palju töötlejate poolt, kui lähedaste poolt.  Lähedased, sõbrad, tuttavad on lahked jagama andmeid, kui on võimalus midagi võita (tarbimismängud) või kui ollakse vaenujalal (lahutused, usalduse petmised jms).

Kehtib vanasõna, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Libakontodest kuni teadvalt vale-andmete edastamiseni. Kurvad ja masendavad on olukorrad, lapsevanemad manipuleerivad laste andmetega, et enda jaoks soodsamaid tulemusi lahutamisel saada.  Ja siis lapsevanemad, kes eksponeerivad oma väikelapsi mõtlemata, kuidas see nende lapsi tulevikus mõjutada võib. Täna on juba koolikiusamise näited, kus kunagi lapsepõlves vanemate poolt avaldatu last koolis mõjutab.

See kõik ei ole ulme, vaid päriselu. Kunagi mõtlesin, et kui neid lugusid keegi kirjanikuandega inimene lühijuttudeks koondaks, siis võiks nende avaldamine inimesi mõtlema panna ennem, kui neid tegusid tegema hakatakse. Küberkiusamine on teema, millesse tänasel päeval väga tõsiselt ei suhtuta.

Inimeste soovid oma eraelu eksponeerimisel/kajastamisel on erinevad ja viisakas oleks, kui me austaks oma lähedaste ja sõprade/tuttavate soove ning lähtuksime sellest.

Austagem teineteise ja üksteise soove!