Neljapäev, 29. september 2016

Universumi Nabast ja Kuldkala püüdmisest...

Kus on see kandik?
Tühjast kohast tekib ainult Suur Pauk, aga ka see ei pruugi tõde olla. Alustasin päeva Mihkel Kunnuse arvamuslooga Eesti Ekspressis: Loll mõtleb oma peaga, tark teiste omadega. Kirjutatu haakus hiljutiste mõtetega kasvatuse, hariduse ja harjumuste kohta. Eile pidasin loenguid ka, nii et foonil olevale emotsioonidele tuli värve ja tihedust juurde. Lisaks mõned postitused, mida eile lugesin. Otseselt haakus postitus, milles lahati tahtmise ja viitsimatuse osa õppeprotsessis.

Igavene mõttearendus, millega aeg-ajalt avastan end tegelemast. Tarbimisühiskond propageerib ja juurutab valmislahendusi kasutama; kasvab veendumus, et enda jaoks ebameeldivate asjadega ei peagi tegelema või tegeletakse siis, kui tuju ja tahtmine on. Ja siis see osa, et alati on Keegi Kuskil süüdi ning Inimesel ongi õigus nõuda vastu andmata. Ehk siis nõuded endale ja teistele on täiesti erineva sisuga: mina võin, aga Sina ei tohi. Samas ei mõtle inimesed sellele, et kuldkalale soovide esitamiseks tuleb see Kuldkala ennem kinni püüda. 

Mehaanilise energia jäävuse seadus sedastab, et energia ei teki ega kao kuskile, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Terve talupojamõistus aegade alguset läbi rahvasuu ütleb, et kui kaevu eest ei hoolitse, jääb kaev kuivaks või vesi selles rikneb. Miks levitatakse vigaseid või segadusse ajavaid mõtteid?

Igasuguse tulemuse eelduseks on valikute tegemine: tegevuste tegemine  või ka tegemata jätmine. Tahaks juhtida maailma, aga vajalike teadmiste omandamisega võiks keegi teine tegeleda. Miks peaks keegi kellelegile kandikul asju ette tassima? Sest ta on Ilus, Parem, et ta on olemas? Ja siis need kommentaarid stiilis nn Heasoovlik Naaber – mis tal viga elada, ta on X kohal või tal on Y sissetulek ja ega see ausal viisil pole saadud või ta on nii nõme, sest ta on Pikk, Lühike, Paks või Kole. Miks on eestlane nii ksenofoobilise olemusega ja nii lõpmatult negatiivne? Osalt ilmselt on see seotud ala- või ülearenenud enesekindlusega, osalt meie traagilise ajalooga, kuid suur osa sellest on kujundatud sootsiumi enda poolt.

Kool ongi õppimise koht. Päriselt ka. Ei ole vabaaja veetmise keskus, kuhu minnakse siis, kui elu igavaks muutub ja tekib soov, et keegi võiks Igavlejat lõbustada.  Ja teadmisi ei ole võimalik omandada stiilis, et sisestame USBi ning kanname andmed üle. Ja tööharjumused ei saabu seoses mingi sündmusega (nt sai 18 või saabus uus aasta ja käivitus lisamoodul N). Ja pole võimalik vallutada maailma, sest Inimesele tundub, et see oleks tore.

Ikka ja jälle kummastavad mind lood, kus kirjutatakse sellest, et nn Suuri Tulemusi saavad need, kes kooliajast lihtsalt läbi jalutavad nagu huvialaringidest. Heaks tavaks on kombeks viidata koolis äpardunud geeniustele, nt A. Einsteinile, kelle õppimistulemused olid puudulikud. Kuhu on jäänud mõtlemisvõime: kui tal teadmisi ja pühendumust poleks olnud, siis nimetaks me täna kaasaegse füüsiku isaks mõne teise nimega inimest.

Mugavusühiskonna ja reaalse argipäeva vajaduste vahelised käärid muudkui suurenevad. Ühelt poolt kasvab õpitud abituse osa Inimtegevustes ning teisalt nõuab tänapäev kiirelt mõtlevat, seoseid luua oskavat, empaatilist, läbirääkimisvõimelist ja laialdaste teadmistega Inimest.


Sai vähe äge kirjutis, aga see pidev vigisemisele keskendumine, miks midagi teha ei saa või siis see, et Keegi on kuskil süüdi ja riik mittemidagi ei tee Inimese mugavustsooni laiendamiseks, see lihtsalt ei jäta mind emotsioonituks. 

Kellele varblane peos ja kellele tuvi katusel. Kui Inimene teab, kumb tema eesmärgiks on ja tegeleb selle saavutamisega järjekindlalt, siis laskem tal seda teha, selmet näpuga näidata ja öelda, et ta pole piisavalt Ilus, Tark ja Osav ja üleüldse on see hinnangu Andja tuvi või Varblane, mille see Tegija ebaõiglaselt ära on võtnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...