Indian summer ja blogimine

 

Indian summer elik Vananaiste Suvi

Kui nüüd arvata, mismoodi pealkirjas olev lahutamatult seotud on, siis ega polegi või siis ikkagi on... Viimaste päevade ilmad on just sellised, mis hinge hõljuma saadavad ja siis on tegu, et maapeale tagasi saada.

Lugesin veebiavarustest veebipäeviku pidamise häid näiteid ja soovitusi ning jõudsin järeldusele, et kõik sõltub ikka sellest, milleks seda peetakse. Võib ju neid mummusid ja karusid nn õigetesse kohtadesse panna ja reklaamida siin ja seal, kuid kui eesmärk on teraapiline, ehk siis nn endast välja kirjutamine, et selgus saabuks, siis jääb turunduseks vajalike SEOde ja muude trikkide kasutamine tahaplaanile.

Järgmiseks mõtlesin, et kui eesmärk ei ole auditooriumi kaasamine, et milleks siis üldse veebipäevikut pidada? Sama hästi võib kirjutada nn ruudulisse kaustikusse, ehk pidada klassikalist päevikut. Siis proovisin mõelda, et mida ma ise soovin, kas võimalikult paljudeni jõuda oma heietustega või siis pigem kirjutan selleks, et enda peas korda luua või aru saada?

Vot eks ole – inimene ikka on oma olemuselt edev. Kui ma vaid sügavalt endaga tahaksin hästi läbi saada, siis kindlasti ei avaldaks ma neid jupikesi oma seest. Kuigi see ajaraamat pole loodud eesmärgiga iga hinna eest lugejaskonda suurendada või kedagi mõjutada, siis ikkagi tahaks, et keegi teine neid ka loeks.

Lisaks jõudsin järeldusele, et kuna ma Varjudemaal olen, siis sooviksin, et minu mõtted jõuaksid mu lähedasteni ilma, et nad mind kuulama oleks sunnitud, vaid need jäävad veebiavarustesse ja neid saab sirvida, kui tuju ja tahtmist on. Me argipäevas olles ei süvene sellesse, mida meie lähedased tegelikult mõtlevad või tunnevad või millised on nende mälestused. Me hakkame selle peale mõtlema siis, kui neid inimesi enam pole.

Ilmselt tulevad sellised mõtted vanusega või olukordadega, kuid Vanaema ütles ikka, et kuula mind praegu, et kunagi siis, kui sul neid teadmisi vaja läheb, siis mind enam ei ole ütlemas; küll aga need sõnad tulevad meelde siis, kui nendest arusaamiseks valmis oled. Mida aastaid edasi, seda enam tõden, et nii ongi. Inimese aju salvestab mõtteid ja sõnu ning kui neid vaja läheb, siis kerkivad need ajaloo halli tolmukorra alt pinnale.

Nii et ajaveebi pidamine isiklikust tasandist lähtudes on ennekõike sotsiaalse suhtlemise vajaduse rahuldamine ja mingis kontekstis ka enesedistsiplineerimine. Kuna inimesed ja nende vajadused on erinevad, siis see teebki blogide olemuse huvitavaks.

Head jagamist!