omaette olemise omas mullis... |
Üks pühapäevane
kirjutis on puudu. Talv tuli tagasi. Käisin Lääne-Virumaal ja seal oli tõeline
jõuluilm. Keskkonnast väljaastumine on tõeliselt kosutav. Ja koju
tagasijõudmine on alati mõnus. Sõpradega maailmalahkamine õdusas olemises
kuulub tõeliselt riigipühadeaegsesse ajaveetmisesse.
Täna on veel
laisk pühapäev. Aja kulgemise mõttes, st kella ei pea vaatama. Ja veebruar
lõppeb kohe ning ongi esimene kevadkuu kohe algamas. Märts kõlab palju paremini
ja lõbusamalt kui veebruar.
Pea on täna
kenasti mõttelage. Mõtterongid on depoos ja ei ole üldse altid koostööle.
Hakkasin töönädalat nn kokku panema ja ajude hammasrataste raginat on kaugele
kosta. See on vaevaline ja oiglev, et kas tõesti. Tegelikult kuluks üks töövaba
nädal ära. Jaanuari algusest on tempo tõusvas joones läinud. Homme tuleb
kuidagi haiglapäev õhtuste loengutega ühildada.
Isegi ühtegi
kriitilist mõtet ei kola ringi. See on ilmselgelt hea näitaja. Jäin hoopis
mõtlema isikliku ruumi vajaduse üle, st kui erinev see inimeseti ikka on. Mulle
on lapsest saati olnud vaja palju aega ja ruumi iseenda jaoks. Mitte, et mulle
inimesed ei meeldiks või et mul suhtlemisega raske oleks. Lihtsalt seal, nn
omas mullis, on olla mõnus.
Teisalt, ma ei
ole olnud ka suhtlemisvaakumis pikemat aega kui nädal. Vähemalt nii palju, kui
teadvustada suudan. Sellest ajast villand ei saanud, pigem jäi teadmine, et
väheks jäi. Pole õnnestunud selle poole sajandi jooksul nii pikka ajavahemikku üksinda olla, et oleks
mõistnud, mis see piir on, kus ma tõesti tunnen inimestest või nendega
suhtlemisest puudust. Jällegi tõdemise koht, et ega ennem teadmine ei saabu,
kui kogenud pole. Senini on mingi aimdus, et vist nii on. Igatahes on vajadus
üksiolemise järele suurem, kui võimalust on olnud. Küllastumise punktini pole
igatahes jõudnud.
Huvitav, kas see
omaetteolemise vajadus on geneetilise, st kas see tuleneb isiksuseomadustest
või millega see seotud võiks olla? Pole selle peale palju mõelnud. Kõik mu
lapsed on erineva omaetteolemise ajalise vajadusega või siis saab neil nn
karjas olemisest erineval ajal isu täis ja nad tõmbuvad oma tubadesse.
Meil on aegade
hämarusest tava, et kui on tahtmine omaette olla, siis võib rahus pugeda oma
tuppa ja ukse kinni panna. Keegi väljastpoolt ust ilma toavaldaja loata ei ava.
Avatud uks on märgiks, et võib siseneda ilma koputamata. Mingid kasvamisest
tulenevad ealised iseärasused ja piiride kontrollimine on muidugi olnud, kuid
suures plaanis ei ava elamises kinnist ust keegi ennem, kui toavaldaja pole “jah”
öelnud. Lõpetasin lastetubade koristamise ka nende varateismeliseeas, va paar
korda aastas akende pesemise ja kardinate vahetamise ajad.
Ühe lapse
teismeliseajastu perioodil, kui maailm osutus nii ebaõiglaseks kohaks, et tuppa
taandumine kippus tipmena ukse paugutamisega, kruvisin peale kolme eelnevat hoiatust ukse
eest ära. See kinnistas Lapses kiirelt teadmise, et hoolimata oma sisetundest
ja põlgusest Maailma vastu, tuleb uksed vaikselt sulgeda.
Sellised lood
siis selleks korraks. Järgmise kirjutamiseni jõuan ilmselt nädala pärast.
Samas, eks Aeg näita. Tuleb tihe arginädal. Kohtumiseni järgmise mõttepusa juures!