Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest (vol 3)

saame tuttavaks...või siis mitte?

Niih. Nüüd hakkan jõudma enam-vähem sinnamaale,  mille üle mu mõte keerelnud on. Viimane jupp veel ja järgmises postituses saan oma mõttefragmendid ka seotud.

Niisiis Inimene on saanud suureks ja asunud Oma Teed astuma või nagu indiaanlased ütlevad, et hakanud Oma Elu Laulu Laulma. Tal on kõik võimalused, mis ta leidnud on, saavutanud Täiskasvanuks Olemise Ea ning tal on oma Eesmärk (või siis mitmed), milleni ta jõuda soovib.

Seljataga on kukkumised, tõusmised ning Teadmine, kuidas saavutada seda, mida oluliseks ja vajalikuks peab. Tõeline kohtumine Maailmaga. Ja siis hakkavad kooruma Tõed. Kui side vanematega või lähedastega on olnud sisulised, arengut toetavad ja selgitavad ning elu suuri vapustusi pole põhjustanud, siis on kõik sujuv ning tornaadosid, mis nina mutta vajutavad, ei tule.

Kui aga selgub, et sootsiumis olevad ellujäämisreeglid on täiesti teistsugused, kui Elluastunu sisemuses, siis toimuvad Maailmade kokkupõrked. Selge on see, kes selles lahingus Kaotajaks jääb. Jõudude vahekord ei ole võrdne. Automaatselt pöördub Inimene Tagala poole, et taastuda Kaotusest, mõelda, analüüsida, teha järeldusi ja siis uuesti alustada.

Aga, kui Tagala ei toimi või selles on Tühjus? Siis tuleb tekitada Tagala. Siinjuures mõtlen nn turvalist kohta, kus saab endaga üksi olla  ning aega maha võtta, taastuda ning uueks minekuks valmistuda.

Ja nii see Elu Laul edasi kestab. Uute salmide vahel on alati refrään, ehk siis see taastumise, analüüsimiste, uute plaanide seadmise ja edasimineku koht. Kui palju salme ja refrääne ning millises järjekorras esitatakse, see sõltub Inimesest endast. Paljud jäävadki refrääni juurde ja paljud hüppavad üle refräänide, aga Elu sekkub ja poole salmi pealt saadetakse Esitaja refrääni juurde tagasi.

Milleni ma tegelikult jõuda tahtsin, on see, et kõige olulisemate põhivajaduste tagamine õigeaegselt annab Inimesele sisemise usalduse, kindluse ja teadmise iseendast ning oma võimetest. Seda kõike on võimalik Suureks kasvamise käigus muudkui parandada ja täiustada, mis on ka kasvamise eesmärk.

Kuid siin on Aga.... seda saab Inimene siis teha, kui ta teadvustab omale arengu ja muutumise vajadust. Kunagi pole hilja. Kui enda jaoks sobivat elukvaliteeti taotleda, siis kõik ongi üks lõpmatu enesedistsiplineerimine ja õppimise rada. Selle eest huvitav ja maailma värvilisemaks ning võimaluste rohkemaks muutev.

Minul vedas kasvamise käigus. Oma Elu kõige Olulisemast Naisest, ehk oma Vanaemast, olen ma korduvalt kirjutanud. Tema ja teised vanavanemad ning mu oma vanemad andsid endast parima, et mu kohtumine Täiskasvanute Maailmaga oleks sujuv. Samas jõudis Elu oma Õppetundidega minuni liiga vara ja selleks ajaks, kui ma täiskasvanuks sain, olin oma eakaaslastest pea kümneaastase kogemustepagasiga eespool. Kuna vundament oli põhjalikult ja korralikult laotud, siis hoolimata sellest, et Elu on korduvalt mu ehitatu vundamendini laiali lammutanud, siis olen ma ikka ja jälle tõusnud peale kukkumist ning alustanud algusest. Iga korraga olen olnud kogemuste ja teadmiste võrra rikkam.

Selle kolme postitusega jõudsin nüüd sinnamaale, kus mu mõtted siiani keerlevad, et mis on tänases päevas see, mille järele Inimesed kõige rohkem janunevad või vajavad või teadvustamata kõige väärtuslikumaks peavad ja mida asendustegevustega püütakse kompenseerida.