Veel arutlusi õpetamise teemal

Kui ma eile loengutepidamiselt kodupoole lonkisin, siis leidsin endalt küsimast, et kuidas ma nn õpetamiseni olen jõudnud? “Niinimetatud” sõna õpetamise ees kasutan sellepärast, et ma juba jupp aega ei pea õigeks (tekitab minus väga vastakaid tundeid) selle mõiste kasutamist oma tegevusele.

Nii et jätkuks eelmisele postitusele vahendan enda ja ühe koolitaja mõtteid/arutlemist mõistete õpetaja/õppimine kohta. Olen kirjutanud ka eelnevalt, et nn klassikalise kantslijutluse ajad on jäädavalt möödas.

Üks meie koolitajatest Kristel Jalak arutles õpetaja/lektor/koolitaja mõiste üle ning ütles muuhulgas, et tema jaoks on lektor pigem solvava maiguga. Kaasneb see tunne sellepärast, et kui koolitatavad vaatlevad loengupidajat muigvel näoga, et tuleb keegi kuskilt ja hakkab targutama, et tegelikult.... osalt õige ka ja osalt...aga mitte see pole oluline. Tagasi mõtte juurde.

Arutluse käigus jõudis ta ajalooni, et klassikaline õpetamise meetod (loeng) on pärit ajast, kus kogukonnas oli üks (või siis mõni, aga igal juhul vähemus) lugemisoskusega inimene ja selleks, et algselt piiblit lugeda või raamatutest tarkusi või ajalehtedest uudiseid (ehk siis uusi teadmisi) edasi anda, siis see üks oskaja luges kuulajatele tekste ning sealt kasvas välja klassikaline õpetamise meetod.

Ajad on muutunud ja inimesed koos nendega. Me oleme ammu kirjaoskaja rahvas. Tänasesse päeva ja eriti täiskasvanud inimesele uute teadmiste/kogemuste edasiandmiseks/omandamiseks ei sobi enam monoloogi pidamine. Põhus lihtne - see pole efektiivne. Kasutegur on madal ja ressursikulukas ka. Lisaks on vahepeal teadlased uurinud, kuidas täiskasvanud inimene kõige paremal moel uusi teadmisi/kogemusi omandab.

Sestap jõudis Kristel Jalak aruteluga sinnamaale, et tema isikliku nägemuse kohaselt sobiks tänasele täiskasvanud inimese koolitajale mõisted: arengunõustaja või arengukonsultant, mis sellele tegevusele ja selles kasutatavatele meetoditele oleks kohasem kasutada.

See arutluskäik ja tulemus vastab ka minu sisemisele äratundmisele. Ma ei saa/ei edasta kuulajatele pelgalt fakte ega ka mitte absoluutset tõde, vaid vahendan võimalusi uute teadmiste/kogemuste omandamiseks. See on interaktisoon, mis eeldab auditooriumisolijate aktiivset osavõttu. Ma saan edasi anda seda, mida kuulajaskond on valmis vastu võtma. Ja kuidas seda teha, see on peamine efektiivsuse võti. Õnneks on palju-palju erinevaid meetodeid, mis ei abista ainult mind, vaid on abiks ka uute teadmiste omandamisel.

Aga kuidas ma siis oma näpu nn kuradile andnud olen? See on tulnud täiesti salamisi. Kunagi sajandi algusaastatel pöördus minu poole ühe ülikooli esindaja ja uuris, kas ma oleksin huvitatud tudengitele edasi andma teadmisi Euroopa Liidu institutsioonidest ja dokumentatsioonist. Olin sellel ajal aktiivselt EL-i institutsioonide vahel toimetamas ja osalesin ka mitmes töögrupis ning sellealane teadmine alles hakkas Eestis levima. See oli uus ja põnev väljakutse ning muidugi olin ma nõus (peale sügavat nõupidamist perekonna ja oma ajakvaga). 

Ja sealt edasi tuli kõik kuidagi sujuvalt: üks aine ja siis järgmine ja veel ja järgmine kool...avatud koolitused jnejne. Tänaseks on ilmselgelt ülekaalus teadmiste edasiandmine ja vähemuses reaalne töö neis nn õpetatavates teemades. Kuigi täiesti reaalset töötegemist ma ei lõpeta, sest valdkond muutub nii kiiresti, et ma kaotaks oma professionaalsuse ja ei oleks enam pädev nn õpetajana. Ka on see töö siiani piisavalt põnev, et ma ei raatsiks loobuba...ei ühest ega teisest, sest mõlemad suunad on siiani väga suurt rahuldust pakkuvad. Eks aeg näitab. Kogemus ütleb seda, et mingil ajal tulevad ristteed, kus tuleb valikuid tegema hakata.

Palju Head!

Emotsioon ja/või tunne....?

kes kelle purki paneb?

Mitmes päev kummitab mind seos, mida lugesin Manjana postitusest, kus ta seostas enda jaoks veganluse tundetusega. Ja karnivoor on tugevam ja herbivoor on tundlikum ja õrnem. Põnev seos, kas pole? Enda jaoks tekkisid küsimused, kas selle seose kaudu saab või on mõistlik vaimset tugevust inimesel hinnata?

Alustan alalti selliste olemuslike aruteluga sellest, et käin üle mõisted ja käsitlused. Kaevasin googeldades paarist teadusportaalist artikleid ja kiusasin oma tuttavaid psühholooge. Psühholoogid hoiavad (vähemalt üritavad) lahus mõisteid (lähtudes seisundi kestuse, alguse, äkilisuse ja intensiivsuse põhjal): tundmus, emotsioon, meeleolu, afekt.

Alljärgnevalt sellest, mda lugesin ja milliste arutelutulemusteni jõudsin. Emotsioon on subjektiivne tundeelamus, mis sisaldab: füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone nii sisemistele kui ka välistele sündmustele. Emotsioon on tugev ja lühiajaline, kindlate füsioloogiliste muutuste ja näoväljendustega.

Kui emotsioon on objektiivselt olemasolev komponentide komplekt, siis tunne on subjektiivne elamus. Emotsioonide komponendid on B.Mesquita ja N.Frijda tõlgendusest lähtudes: eelnev sündmus (sündmuse kodeerimine ja hinnang, sealjuures nii esmane kui teisene), füsioloogiline reaktsioon (tegutsemisvalmidus ja emotsioonide avaldumine) ja regulatsioon (reaktsiooni võimendamine, allasurumine, väljenduse muutmine).

Emotsioon tekib, kui midagi hinnatakse kui enda jaoks olulist. Emotsioonide  väljendamise aluseks on geneetiliselt edasiantud mehhanismid, mida modifitseeritakse õppimise ja sündmuste tõlgendamise abil.

Emotsioonide käsitlusi on erinevaid (Darwini emotsiooniõpetus, James-Lange ja Cannin-Bardi teooria näiteks). Psühholoogid on ühisel meelel, et emotsioonide tundmisel, mõistmisel ja väljendamisel on oluline inimese kultuuritaust.

Milleks meile üldse emotsioone vaja on? Emotsioonid lahendavad ellujäämisega, paljuemisega grupisuhetega seotud probleeme. Ilmselt sellest ka alati väga emotsionaalsed inimesed, kui nt teema läheb veganlusele, perekonnale vms.

Emotsiooni väljendamisel teevad koostööd ajukoor ja limbiline süsteem, ehk siis nn emotsioonide aju: talamus, hüpotalamus, mandelkeha ja ajutüvi. Nt mandelkeha eemaldamisega kaob inimesel võime tunda hirmu jne.

Ebakohased emotsioonid tekivad nt siis kui sotsiaalne evolutsioon on kiirem kui bioloogiline või kui närviringe tudlikuks muutub mõne elu karmil tagajärjel või alatalituluse korral olulistel arenguetappidel saadud ebapiisava stimulatsiooni tõttu või siis lapsepõlves positiivset kinnitust saanud emotsiooniväljenduse ebakohasuse kohta täiskasvanueas (nt väärkohastumise mustrid).

Eristatakse baas- ehk põhiemotsioone, st neid, mis on omased enamikule inimestele, olenemata kultuurist.

Emotsioon ise ei ole problemaatiline, vaid keeruliseks võib muutuda inimese olemine siis, kui emotsioon on intensiivne, sage või kestev. P. Ekmani järgi eristatakse 6 põhiemotsiooni: hirm, viha, vastikus, kurbus, rõõm, üllatus.

Nii et selleks, et oma tundeid muuta, selleks on vaja oma emotsioonidest teadlikuks saada. Tuleks õppida emotsioone juhtima. Seda eelkõige selleks, et enda jaoks sobivat elukvaliteeti tagada. Teadlikumalt hakkasin nn harrastuspsühholoogiaga tegelema esmalt tööalastest vajadustest lähtudes ja hiljem selleks, et end terve mõistuse juures hoida, kui mu universum järjekindlalt kildudeks üritas pudeneda. 

Kas emotsioonidele allumine on tugevus või tundlikkus? Pigem küsimus enesedistsipliinis ja enda tundmisest, lisaks ajalooline, sotsiaalne ja kultuuriline taust. Enda elustiili võib ju põhjendada millega iganes. Valikute küsimus. Oluline on see, et enda olemusega vastuollu ei minda ja kaasinimestele haiget ei tehta.

Head eneseteadvustamist!

Fragmendid Mõttepuult...

hommikused mõttejupid...

Kui ma kunagi alustasin oma Töist Elu ja kogemused ootasid alles omandamist, siis kõige vaevalisem oli alustada vajalike kirjutisi. See puhas leht oli justkui kinnine uks, mille taga oli kõik vajalik, kuid võti oli teadmata suunas.

Jajah, siis olid puhtad lehed ja ei mingit ekraani ja vilkuvat kursorit. Selle takistuse kõrvaldamiseks kulus alati paras hulk aega. Juba tol kaugel ajastul oli Ajal väärtus ning ka siis oli tööpäevas vaid 8 tundi. Istuda pliiats hammaste vahel ja tunda, kuidas vajalik aeg tühja voolab – see polnud juba tol ajal minu jaoks.  Sellest sai omakorda takistus mõtete väljendamisel.

Proovisin erinevaid lahendusi. Ükski ei tundunud see Õige olevat. Kurtsin oma muret tuttavatele, et muidu on kõik hästi, kuid alustamine on alati tõeline piin. Tänaseks enam ei mäleta soovitajat, kuid keegi arvas, et mõtle mingile tsitaadile, mis selleks nn Võtmeks saaks. Ja nii ma peale erinevaid katsetusi hakkasin kasutama tsitaati: kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et meie klassi tuli uus õpilane... (J. Rannap; Agu Sihvka annab aru).

Siiani aitab. Kui ikka mõtted sõnadeks ei saa, siis see lause avab Ukse ja kõik vajalik ilmub läbi näppude ekraanile. Nii olen alustanud sadu kirjutisi, nii päeviku sissekandeid, kirju, arvamusi, kokkuvõtteid, analüüse, loenguid... Tänaseks on saanud sellest lausest kirjutamise mantra, mis annab ajule korralduse mõtete sõnadeks saamiseks. Üks mu harjumustest, mis ei ole ebavajalik ja takistav, vaid tõeliselt positiivne.

Jõudsin ühe oma lemmikteemani, mille ülle ikka ja jälle targutan – harjumused inimese elus. Vanimad neist dikteerivad meie elu nii, et me isegi ei teadvusta ning nad kõik pärinevad nii varajasest east, mida me ei mäleta.

Mingil ajal, kui ma alles alustasin selle teema üle juurdlemisega, proovisin kaardistada endas olevaid harjumusi, millest mul õrna aimugi pole, kuid mida mõtlemata täidan. Siis proovisin mõelda, et miks ma neid teen, st mida nad annavad. Need hämaras lapsepõlves juurdunud harjumused on peamiselt seotud turvatunde loomise või säilitamisega.

Näiteks ärkan kindlate tegevuste järjekorras. Proovisin mingil ajal muuta seda mustrit...ei olnud hea mõte. Kuna harjumus ei ole paha, siis jätsin enda kiusamise. Omal ajal avastasin ka seose oma juuste kinnitamiste (krunn, hobusesaba, patsid jne) ja meeleolude vahel ning mis ajal käed automaatselt juukseid ümber korraldama hakkasid jnejne.

Olen terve oma teadliku elu olnud uudishimulik ja proovinud leida seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. See mustrite äratundmine või vea leidmine on nagu ristsõnade lahendamine. Ja kui algosadeks lahutamine on toimunud, siis on marupõnev proovida kõike teistmoodi kokku panna. Ja mulle meeldib nn lühemate teede leidmine. Küsimus – kuidas? – on mu lemmik. Teisel kohal resideerub rääkimaõppimisest saati  Miks?

Ja siis on laisklemisperioodid. Siis ei taha ma midagi teha peale Ajas kulgemise, lugemise ja mõtete vaatlemise. Laisklemine on tegevus, millel ei ole mingit kasulikku tulemust. Ilmselt pärineb selle mõiste tähendus minu jaoks lapsepõlvest. Vanema ikka ütles, et päevavalgus on töö tegemiseks ja sihitult olev inimene läheb raisku. See on ka üks teema, mis vajab kirjutamist, aga mõnel järgmisel korral...

Peas on ikka veel fragmendid, mis tulevad ja kaovad ning millel ei ole järjekorda...ma kirjutan nad endast järgemööda välja. Ju nad tahavad sõnadeks saada.