Sajune kalapäev ja ID-kaardi kiibi turvariski paanika meedias

Klikimagnetist postitused on vahelduseks otsa saanud. Jätkub tavapärane rutiin. Olen tööpäeva jooksul tegelenud suhtlemise ja mõtete sõnadesse vormistamisega ning jäin tooli istuma ning kaugusesse vahtima. Sõrmed liikusid omatahtsi ja kui silm fokusseeris ekraanil olevat teksti, siis leidsin end oma blogist.  Tagumine aeg blogist tiba eemal hoida, et välistada harjumuse kujunemist. Teen pausi-eelse postituse ja jätan blogi mõneks päevaks oma elu elama.

Järgmisel nädalal alustan loengutega. See on järgmine samm tempo tihedamaks muutmisel. Vaja kriitilise pilguga ennem alustamist elamisele pilk peale visata, mida ette ära teha saab, et välistaks tegemata asjade kuhjumist lähimaks paariks nädalaks.  

Üle-eile hakkas meedias trall ja tagaajamine ID-kaardi kiibi turvariski teemal. Kuna valimised on lähedal, siis igaüks, kes tunneb end pisutki õigustatuna sõna võtma, seda ka teinud on. Vähem ja rohkem avalikud tegelased. Paanikaosakonna käivitamine toimub täiel rindel. Tulemuseks on inimesed segaduses.

Meedia on täis jaburaid ja selgelt manipuleerimistunnustega sõnavõtte. Ma ei kavatsegi neid siin lingina esitada. Tähelepanu alt on teenimatult välja jäänud pädevate ja asjaomaste isikute sõnumid. Mulle meeldib RIA endise pealiku sõnavõtt Postimehes ja PPA poolt Tarbija24-jas kokkuvõtlik artikkel korduma kippuvate küsimustega.

Küsimused viimati nimetatud artiklis annavad aimu, kuidas inimestele hunniku demagoogiliste uudisnuppude avaldamine mõjunud on. Lisaks eelnevale näitab täitevvõimu PR-i oskusi meedia käitlemisel ka üle kahekordne mobiil-ID-de väljastamine. Nii palju siis kriisikommunikatsiooniplaanidest ja õppustest, mida kilomeetrite kaupa valitsusasutustes koostatakse.

Inimesteni ei suudeta tuua ja veenvalt esitada selget, usaldusväärset ning arusaadavat sõnumit. Küll aga püüab igaüks liikvele läinud meedialaviinis endale sobivat surfilauda leida, et saada see nn 2 minutit kuulsust.

Säilitagem palun terve talupojamõistus!

Kuni surm teid lahutab...

teekond üle Lethe jõe...

Mõtted Surmast on olnud mu läheduses juba pikki aastaid. Osa neist on sõnadeks saanud ja osa alles keerleb abstraktsioonidena. Olin eile lõõgastumise ülimas olemises, st kõik oli harmoonias ja tasakaalus ning maailm oli nii leebe, nii leebe.... ja siis tuli kõne.

Mu väga lähedaste sõprade abielu on lõppemas ühe poole lahkumisega teispoolsusesse. Siinpoolsuses alles vaid masinatega ühendatud keha. Ootamatult ja ilma igasuguse hoiatuseta. Istusid kõik koos peredega ja Surm lihtsalt tuli ja võttis ühe neist kaasa. Küsimata, hoiatamata... inimene oli ja järgmisel hetkel teda enam ei olnud. Ajuverejooks. Kliiniline surm. Kooma. Kõik. Kogu Elu Raamat suleti pauguga. Alatu. Ebaõiglane. Need olid minu esimesed mõtted, kui sõnum oli mu teadvusesse jõudnud. Täna-homme peavad kõige lähedasemad tegema otsuse masinate lahiühendamise kohta, et lasta inimesel minna.

Inimesed, kelle olemine oli harmooniline ja ilus. Täiesti ilma igasuguse hoiatuseta võttis Emake Loodus ühe poole tervikust ära. Mehel pole enam Naist, lastel ema ja lastelastel  pole tundmaõppimiseks vanaema. Lause jäi lõpetamata... masendav. Elan teadmisega, et juhuseid pole ning miskit ei toimu põhjus-tagajärg seoseta. Kuid mis võib olla sellise lahkumise põhjuseks? Ebatervislikud eluviisid – kindlasti mitte. Üks helgemaid ja puhtama hingega inimesi, keda oma elus kohanud olen. Juhus? Vaevalt. Jaanipäeva pidustused? Kindlasti mitte. Füüsiline või vaimne pingutus? Ka mitte. Jagades elu helgeid hetki lähedastega lihtsalt koos olles ning järgmisel hetkel kaduvikku lahkudes? Väga julm. Selle pere jaoks ei saa jaanipäev enam kunagi helgeks imedeajaks ja jätab jälje ka lastelaste eludesse.

Kõige raskem on neil, kes maha jäävad Lahkujast. Leppida, kohaneda, õppida selle Suure Tühimikuga hinges elama, suutma uuesti naeratama ja mõistma, et Elu pole neid ebaõiglaselt kohelnud ning teha endaga ja maailmaga rahu. See on väga vaevaline ja raske teekond. Jajah, vanarahvas ütles, et Aeg parandab haavad. Loomulikult. Kuid armid jäävad. Vahel nii sügavad, et takistavad olemist ja iga liigutus meenutab olnut. Meeletu töö endaga ja oma lähedastega sinnamaale, kus Päike jälle tundub soojendavat olemist, mitte ei ole igavene polaaröö.

Kuid Elu on elamiseks. Minevikul tuleb lasta ajaloomerre hajuda ja kaasa võtta see parim osa. Kibestumiseni on väga lühike tee ja sageli tundub see parema valikuna, kui see teine. Siinkohal meenub Ritsiku postitus pingutustest, valudest ja vaevadest. Sellised hetked, kus Surmapuudutust vahetult tunda on, nende ületamine ja läbielamine on tõeline pingutus ning valu ei ole mõõdetav ühelgi skaalal. Esialgu on lohutuseks vaid teadmine, et iga päevaga muutub hingamine valutumaks ja Lahkuja on kuskil paremas kohas. Ka tühjus ja valu hinges leeveneb ajaga, kuid ei kao kunagi täielikult. Elu lihtsalt teiseneb ning ühel päeval adud, et suudad mõelda Lahkunule ilma oigamata ja sisemise krambita.

Saame  pakkuda lähedastele sel hetkel tuge ja õlga olemiseks. Olla nende jaoks olemas, võtma aega ning vajadusel ka nn raputama tardumusest. Suunama neid haara-tõsta-aseta liigutusi tegema, et vaimne valu läbi füüsilise koormuse vabaneks. See kõik kehtib ka tavalise argipäeva olemises: olla oma lähedaste ja oluliste inimeste jaoks olemas ning mitte ainult mõtetes, vaid ka tegudes.

Hooligem üksteisest, täna siin ja praegu, mitte selles ebamäärases homses, mis võib ka tulemata jääda!

Nukra alatooniga edukas veebruar

Luues Oma reaalsust

Veebruar on ju murdmisekuu. Talve kõrgpunkti murdmine ja kevadele tee andmine. Minu jaoks sümboolne Elu etappideks murdmine või ristteedel olevate valikute tegemine. Samas töö-alaselt on veebruar alati edukas ja tihe toimetamise aeg olnud.

Tundub, et paljudel blogijatel on veebruar raske kuu. Mitmedki kirjutavad sellest, kuidas organism on haigustele vastuvõtlik olnud või kuidas vaim januneb millegi helge järele.

Ajaloo tänapäeva jõudmine tuletas mulle meelde, et aasta kõige raskem kuu minu jaoks on olnud veebruar. Just vaimselt raskeim. Selle kuu kõige helgem osa on see, et mu kaksikud on sündinud veebruaris. Peale venna kaotuse jääb veebruari mu abikaasa kaotus. Alati hingan kergendatult, kui veebruar läbi saab. Planeerisin tänase kirjutamise päevaks, kuid töö-asjadeni polegi jõudnud. Peas keerlevad nn flashid minevikust ning tulemuseks on vaimne jõuetus.

Õhtu on veel pikk. Ilmselt on kasulik tegeleda millegigi, mis mõtlemise kindlais ohjes hoiaks ja ei laseks mustangikombel kappama. Üks arvestus on veel vaja ära parandada ja alati on võimalus lugeda. Mõtlesin, et kirjutan seda veebruari endast välja, siis hajub ka nukrus olemises vähemaks. Loomingulise ja loova tööga ei saa tegeleda, kui nukrus mööda keha ringi kolab. Nii, et pohlad sellest ratsionaalselt mõtlemisest selleks korraks. Täna olen nõrk.

Kusjuures miskit pole ju pahasti. Vastupidi, hästi on kõik. Aga see minevikulainetus tuleb ja seguneb tänasega ning teeb nukraks. See tingiv kõneviis segab head äraolemist, see: oleks, teeks, läheks.... Justnimelt mind valdabki nukrus ja tegevusjõuetus. Tahtejõuga on kõik korras. Kui ikka käsu endale annaks, siis tuleksid teod ka. Otsustasin aga, et kui on nukrutsemise aeg, siis täna nukrutsen ja homme asun jälle õigele teele tagasi. Homme pole valikuid, siis on antud sõnade täitmise aeg ning nukrus tuleb kappi ootele panna.

Sellepärast lasengi sees lainetada, ehk nukrus minus lahustub ennem konserveerimist ära. Sisemisi olemisi ei tohi eirata ja neid ei tohi ka nn betoneerida või kõrvale lükata. Nendega tuleb tegeleda ning need tuleb neutraliseerida või siin nn vabaks lasta. Vahel on tempo kiire ja pole aega emotsionaalse sisemise tasakaaluga tegeleda. Siis ma topin negatiivse sisemuse nn ajutisse seifi ootele ja keskendun vajamineva ärategemisele. See seismise, ehk konserveerimise aeg ei tohi kunagi aga pikk olla, muidu teeb organismi haigeks ja ikkagi pole pääsu ennem, kui endaga rahu on tehtud.

Inimese alateadvus on oluliselt targem, kui tema ratsionaalne mõtlemine. Mõistuse hääl alati ei aita. Eriti, kui on sisemise äraolemisega seotud teemad. Siis tuleb materiaalne maailm väga kõrvale jätta ja endasse sukelduda ning tunnetamisega tegelema hakata. Kõlab esoteerika ja nn woodoona, kuid millegi ebamaisega siin küll tegemist pole.

Vahel on mulle öeldud, et mõtiskle vähem ja ela rohkem, kuid tean, et nii toimides oleks tagajärjed karmid. Just enda jaoks karmid ja seda ma ei taha. Enesepettuse magusad hetked on lühikesed ja kui see udu hajub, siis tuleb ikkagi põhjuseid lahkama hakata. Parem siis juba varem.

Niisiis las olla muusika ja minevikulainetused ja küünlad ja mõtisklused. Homme tuleb niikuinii ja tänast see enam ei muuda!