Kirjutasin
eelmisel aastal umbes samal ajal, et aastalõpuhullus on tuurid sisse saanud. Arvate,
et sellel aastal on teistmoodi? Ega ei ole küll. See on nagu refrään, mis igal
aastal kordub. Jätsin sellel aastal töised tegevusi planeerides rohkem nn auke
kalendrisse, et tempo üle pea ei kasvaks, kuid tänaseks on täis needki. Juba
veebruari lõpuni tean enam-vähem, mida argipäeviti teha tuleb.
Selle eest on elu
põnev. Ja sees on teadmine, et peagi saab puhkama. Neli nädalat veel ja siis
sureb maailm paariks nädalaks välja. Ma kavatsen siis tegeleda vaid sellega,
mida sisemus heaks arvab. Juba see mõte teeb olemise heaks. Tegelikult on mul
juba täna hommikust saati uimasuseni mõnus olemine. Kaks päeva omas
tempos...mõnusmõnus.
Arst helistas
esmaspäeval ja kamandas mu kompuuteruuringusse, sest viimased paar kuud kasvajamarker
veres kerib ülespoole. Kõik muud näitajad, mida regulaarselt kontrollitakse, on
täiesti terve inimese omad. Näis siis, mida see sisemise ilupilt näitab.
Teadmine saabub järgmise nädala sees.
Kuigi ega need
tulemused mu argipäeva oluliselt teise võtmesse ei keera. Kui mingeid uusi
koldeid avastatakse, siis tähendab see vaid seda, et pean haiglat külastama kas
mingi aja iga päev, igal nädalal korra või üle kolme nädalase intervalli. Juunist
alates olen niikuinii kord kuus haiglat külastanud. Nii, et tegelikult ei
miskit uut argipäeva ei lisanduks.
Siis, kui vahepeal
neid minikoldeid leiti, nii oligi. Nüüd juba juunist saati on olnud sisemine
ilu ilma mingite lisanditeta, st kõik, mis oli, on kas kadunud või tugevas taastumises.
Pigem on see psüühilise pingetaluvustesti aeg. Emotsioone on hulka keerulisem
ohjes hoida. Ja kui need veel lainetena tulevad, siis võib täiesti musta auku
lennata nii, et ei saa arugi. Ärkasin paar ööd tagasi paanikahoo peale. Sain
teadvuse selgeks ja mõtlesin, et no mida krdit.... Natuke endaga toimetamist ja
pääsesin sedakorda musta augu põhja maandumisest.
Sellistel
ooteaegadel on hea, kui mõttetegevus piisavalt koormatud on ja muid
liikumistegevusi piisavalt on. Siis ei jää nn lollide mõtete arendamiseks aega.
Ja õhtuks on ka juba füüsiline väsimus nii suur, et enam ei jaksagi muud, kui
pea padjaga ühendada ja unedemaale minna. Ja hommikul saab tegevustes ratas
ennem hoo sisse, kui teadvus päris ärkvele on tõusnud. Vaid hea...
Ja igasugune
positiivne emotsioon päevas aitab sisemist tasakaalu hoida, seda hoolimata
sellest, kui väike või suur see hea on, mille endasse salvestan. Õnneks olen
selle hea leidmise enda jaoks juba harjumuspäraseks muutnud. See heade soovide
purk, millega aasta alguses alustasin, on suureks abiks selle harjumuse
kujundamisel olnud. Purki iga päev ei ole jõudnud häid asju kirja panna, kuid peas
on see uus muster täiesti automaatseks muutunud.
Mis siis veel?
Mulgikapsa ja verivorsti isu on. See on toit, mida reeglina vaid kaks-kolm
korda aastas teen: ennem jõule, jõududel ja aastavahetuse paiku. Täielik hooaja
söök. Sama, mis piparkookide ja mandariinidega. Kuni aastavahetuseni ja siis
ülejäänud aastal ei mingeid emotsioone. Võivad maailmast täiesti kadunud olla. Mis
tähendab seda, et ma täna-homme panen potitäie kapsast hauduma😇
Head!