Eraelu puutumatus vs avalikustamine – mina võin, aga Sina ei tohi!

mina võin, Sina ei tohi!

Valmistasin loenguid ette ja jäin privaatsuse piiride või nende puudumise üle mõtteid heietama.

Saksa ja prantsuse privaatsusgurud avaldasid eelmise kümnendi keskel hämmastust, kuidas eestlase eraelu piirid nii avarad on, st kuidas me aru ei saa, et sellises hulgas infot inimese kohta ei ole turvaline veebis avaldada. 

Meie kehitasime õlgu ja ütlesime, et nii on mugav ja kuna nii saab teha, siis miks ka mitte (nt kinnisturaamatud, väärtpaberite keskregister, kohtulahendite register, äriühingute omanike ja nõukogude, juhatuste liikmete andmed, maksuvõlgnevused jnejne). Suur osa sellest avalikustamisest Eestis pärineb mitte ratsionaalsest mõtlemisest ja kulude kokkuhoiu arvestamisest, vaid sellest, et seda oli/on võimalik teha (I do it, because I can).

 Eraelu puutumatus on argipäevas selline abstraktne mõiste, mille sisu üle mõeldakse harva. Teema muutub arutelukõlbulikuks siis, kui keegi neist piiridest üle astub ja inimene haiget saab.

Kuna tegemist ei ole käegakatsutava materiaalse põhivabaduse ja –õigusega, siis on see ka arusaadav. Samas on selle rikkumise puhul tegemist tagajärgedega, mida pole võimalik olematuks muuta. Kui turvatunne on rikutud või maine kahjustatud, siis see taak jääb inimest terve elu saatma. Äärmuslikel juhtudel lõpevad need olukorrad vägivaldselt elu lõpetamisega.

Ühelt poolt kõikepaljastav avalikustamine ja teisalt paranoia andmete töötlejate suhtes on tekitanud huvitava olukorra, kus inimene ise avaldab enda ja oma lähedaste kohta uskumatult suures mahus üksikasjaliku teavet ja siis diskuteeritakse selle üle, kui palju andmeid on erinevatel töötlejatel ja mida nendega peale hakatakse.

Võib öelda, et me oleme jõudnud keskkonda, kus töötlemise nõudeid ei rikuta mitte nii palju töötlejate poolt, kui lähedaste poolt.  Lähedased, sõbrad, tuttavad on lahked jagama andmeid, kui on võimalus midagi võita (tarbimismängud) või kui ollakse vaenujalal (lahutused, usalduse petmised jms).

Kehtib vanasõna, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Libakontodest kuni teadvalt vale-andmete edastamiseni. Kurvad ja masendavad on olukorrad, lapsevanemad manipuleerivad laste andmetega, et enda jaoks soodsamaid tulemusi lahutamisel saada.  Ja siis lapsevanemad, kes eksponeerivad oma väikelapsi mõtlemata, kuidas see nende lapsi tulevikus mõjutada võib. Täna on juba koolikiusamise näited, kus kunagi lapsepõlves vanemate poolt avaldatu last koolis mõjutab.

See kõik ei ole ulme, vaid päriselu. Kunagi mõtlesin, et kui neid lugusid keegi kirjanikuandega inimene lühijuttudeks koondaks, siis võiks nende avaldamine inimesi mõtlema panna ennem, kui neid tegusid tegema hakatakse. Küberkiusamine on teema, millesse tänasel päeval väga tõsiselt ei suhtuta.

Inimeste soovid oma eraelu eksponeerimisel/kajastamisel on erinevad ja viisakas oleks, kui me austaks oma lähedaste ja sõprade/tuttavate soove ning lähtuksime sellest.

Austagem teineteise ja üksteise soove!

Privaatsus ja digitaalne jalajälg

Lugesin blogi ning jõudsin jälle Triljonite mäe juurde. Digipädevuse ja privaatsuse peale hakatakse mõtlema siis, kui satutakse olukorda, mis olemise ebamugavaks või kõhedaks teeb.  Oleme harjunud digivahendeid kasutama mõtlemata, mida üks või teine liigutus tähendab.

Kliendikaarte on reeglina enam kui 5, kasutajatekontode arvu erinevate teenuse osutajate juures kübermaailmas paneb meenutades kulmu kipra tõmbama. Paljusid enam ei mäletatagi. Tarbimismängudes osalemiseks jagatakse kõhklemata x arv tuttavate kontakte. Seda loetelu võiks üsna pikalt veel jätkata.

Kogu inimkond tegeleb vähemal või suuremal määral isikuandmete töötlemisega. Mida rohkem andmeid, seda kiiremini tarbija rahakotini jõutakse. Tänapäeval on võimalik realiseerida pea iga idee, mis analüütikutele pähe tuleb. Terminid: andmeaidad, suurandmed, ava-andmed, andmekaevandus, profileerimine, visualiseerimine on käibefraasid, mille sisu lõppkasutaja ei teadvusta.

Kus siis see oht on ja kas seda üldse on? Kui mõelda, et Elu nii või teisiti surmaga lõpeb, siis ohtu polegi. Pigem on see teadvustamise ja harjumuste küsimus. Kübermaailmas ringiliikumisega alustades tuleks harjumusi kujundada teadlikult. Sellega on nagu igasuguse teise kirjaoskusega. Juba ammu on lugemisele ja kirjutamisele lisandunud nt autojuhtimis- ja infokirjaoskus jne.

Kui autojuhtimiseks on vajalikud load ja peetakse loomulikuks, et vaja on elementaarseid põhitõdesid auto funktsionaalsusest, näidikute jälgimisest, esmaabist ja liiklemiseks vajalike reeglite tundmisest, siis internetis liiklemiseks arvatakse piisavat riist- ja tarkvara olemasolust.

Paralleeli vedamine on üsna asjakohane. Kui ikka internetis liiklemisel  käitutakse nagu liiklushuligaan tänaval või enesetaputerrorist, siis tulemused võivad olla sama koledate tagajärgedega, kui päris maailmas.

Kõige lihtsam ja kiirem on end ohutuma tunda, kui mõelda millist infot me ise endast kübermaailma jätame. Meedias on vahel sõnumeid, kuidas üks või teine juriidiline isik on kliendi isikuandmetega pahasti käitunud või kuidas töötlejad vastutustundetult Kliendi andmetega ringi käivad.

Lõviosa hulk isikuandmeid, mis inimesele koledaid tagajärgi toovad, avaldatakse Inimese enda poolt veebis. Tänapäeval on selleks sotsiaameedia (sh ajaveebid, kodulehed, pilgipangad), mitte töötlejate infosüsteemid või osavnäppudest häkkerid.

Kõik suured asjad koosnevad pisiasjadest. Kui alustada sellega, et mõelda ennem enter-nupu vajutamist, kas ollakse täiesti kindel, et see info ka 10 aasta pärast avalikustatuna enda jaoks sobib, siis on juba suur samm tehtud.

Evolutsiooni errorid mõtlemises

Vaatasin eile saadet, milles näidati, kuidas inimese aju strateegiliselt valesid otsuseid teeb. Ikka saab alguse kõik sellest, et inimene on harjumuse ori ning kui ei teadvusta oma toimetamisi, siis on vead juba ennem alustamist sisse programmeeritud.

Saates näidati läbi katsete, et inimese mõtlemine ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne, kusjuures tulemus, mida läbi kahe erineva katse testiti, on samane.

Me ei sünni siia ilma tabula rasa’na. Meil on kaasas see kümnete tuhandete aastate kollektiivne mälu. Samas on ju nii, et ühel hetkel kasvades me saame endast teadlikuks. Sealt edasi on see kriitiline punkt, mida me selle teadmisega peale hakkame: kas elame ülejäänud elu argumentidega, et midagi muuta ei saa ja elu lihtsalt ongi ebaõiglane või siis tegeleme enesearenguga.

Kui elada muutusi välistades, siis on terve maailm meie vastu ja elu on mõttetu, kuid mugav ja oluliselt väiksema energiakuluga. Kui tegeleda arenguga, siis on tee täis pidevaid kukkumisi ning ronimisi, kuid selle eest avardav.

Inimese valmidus tegutsema asuda on suurem, kui reaalseks hakkab muutuma kaotuse võimalus (ükskõik siis mille – kaaslase, raha, kodu, vms). Kui tuleb valikuvõimalus, kas võita või säilitada status quo, eelistab inimene pigem varblast peos ja laseb sellel tuvil seal katusel rahulikult edasi olla.

Ehk siis, kui on tõenäosus midagi kaotada, siis tuleb tegudele asuda ja kui võitmisevõimalus, siis igaks juhuks mugavustsoonist ei väljuta. Isegi siis, kui see võidu mittesaamine ei halvenda olemasolevat olemist.  Sellele lihtsale tõele on ülesehitatud terve tänapäevane tarbimisühiskond - osta kaks (või mingi muu number) ja maksa ühe eest.

Saate lõpetuseks arvasid teadlased, et inimese mõtlemist kiiresti muuta pole võimalik, küll aga on võimalik muuta keskkonda. See kõlaks üsna asjalikult, kui me ei elaks kõikehõlmavas osta-müü-vaheta keskkonnas.

Müüjal on soov müüja ja seda võimalikult madala omakulu ning võimalikult suurema kasumiga. Selle nimel on kontsernid loonud uurimiskeskusi ja palganud autoriteetseid teadlasi, kelle ülesanne on uurida tarbijat ning panna ta võimalikult palju ja sageli ostma. Kui ühel pool on teadlased ja teisel pool on aina suuremas mugavustsoonis elav inimene, siis ei ole vaja tulemust pikalt ennustada.

Me elame maailmas, kus muutused toimuvad aina kiiremini ja neid on rohkem. Ühel hetkel tekib kriitiline ajalõhe muutunud keskkonna ja selles elavate inimeste teadmiste/oskuste vahel. Ehk siis võimaluse hulk aina suureneb ja oskus neid kasutada ei jõua järele. Kui keskkonna areng on kiirem, kui keskkonnas olijate areng, siis tekib murdepunkt, mille tulemust täna on raske prognoosida. Aeg näitab.