Pühapäev, 31. juuli 2016

Evolutsiooni errorid mõtlemises

Vaatasin eile saadet, milles näidati, kuidas inimese aju strateegiliselt valesid otsuseid teeb. Ikka saab alguse kõik sellest, et inimene on harjumuse ori ning kui ei teadvusta oma toimetamisi, siis on vead juba ennem alustamist sisse programmeeritud.

Saates näidati läbi katsete, et inimese mõtlemine ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne, kusjuures tulemus, mida läbi kahe erineva katse testiti, on samane.

Me ei sünni siia ilma tabula rasa’na. Meil on kaasas see kümnete tuhandete aastate kollektiivne mälu. Samas on ju nii, et ühel hetkel kasvades me saame endast teadlikuks. Sealt edasi on see kriitiline punkt, mida me selle teadmisega peale hakkame: kas elame ülejäänud elu argumentidega, et midagi muuta ei saa ja elu lihtsalt ongi ebaõiglane või siis tegeleme enesearenguga.

Kui elada muutusi välistades, siis on terve maailm meie vastu ja elu on mõttetu, kuid mugav ja oluliselt väiksema energiakuluga. Kui tegeleda arenguga, siis on tee täis pidevaid kukkumisi ning ronimisi, kuid selle eest avardav.

Inimese valmidus tegutsema asuda on suurem, kui reaalseks hakkab muutuma kaotuse võimalus (ükskõik siis mille – kaaslase, raha, kodu, vms). Kui tuleb valikuvõimalus, kas võita või säilitada status quo, eelistab inimene pigem varblast peos ja laseb sellel tuvil seal katusel rahulikult edasi olla.

Ehk siis, kui on tõenäosus midagi kaotada, siis tuleb tegudele asuda ja kui võitmisevõimalus, siis igaks juhuks mugavustsoonist ei väljuta. Isegi siis, kui see võidu mittesaamine ei halvenda olemasolevat olemist.  Sellele lihtsale tõele on ülesehitatud terve tänapäevane tarbimisühiskond - osta kaks (või mingi muu number) ja maksa ühe eest.

Saate lõpetuseks arvasid teadlased, et inimese mõtlemist kiiresti muuta pole võimalik, küll aga on võimalik muuta keskkonda. See kõlaks üsna asjalikult, kui me ei elaks kõikehõlmavas osta-müü-vaheta keskkonnas.

Müüjal on soov müüja ja seda võimalikult madala omakulu ning võimalikult suurema kasumiga. Selle nimel on kontsernid loonud uurimiskeskusi ja palganud autoriteetseid teadlasi, kelle ülesanne on uurida tarbijat ning panna ta võimalikult palju ja sageli ostma. Kui ühel pool on teadlased ja teisel pool on aina suuremas mugavustsoonis elav inimene, siis ei ole vaja tulemust pikalt ennustada.


Me elame maailmas, kus muutused toimuvad aina kiiremini ja neid on rohkem. Ühel hetkel tekib kriitiline ajalõhe muutunud keskkonna ja selles elavate inimeste teadmiste/oskuste vahel. Ehk siis võimaluse hulk aina suureneb ja oskus neid kasutada ei jõua järele. Kui keskkonna areng on kiirem, kui keskkonnas olijate areng, siis tekib murdepunkt, mille tulemust täna on raske prognoosida. Aeg näitab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...