Flash Varjudemaalt

Olen sellel nädalal sattunud vaikelust sotsiaalse suhtlemise lainesse. Selle juurde kuulub ühistranspordiga kulgemine. Ettekirjutuste kohaselt pean väljas käies kandma kaelatuge. See muudab inimese selliseks michelini mehikeseks. Kõrvuni ulatuv roosa torbik, mis muudab liikumise väga ebamugavaks ja olemise jäigaks. Selle kohustusliku aksessuaari enam-vähem talutavaks  kandmiseks kasutan salli. Inimene, kes suvel sall kaelas ringi käib, on iseenesest juba pilkupüüdev.

Sõitsin eile kesklinna poole. Olen tavaliselt valinud liikumiseks aja, kui inimesi transpordis vähem on. Suvisel ajal see reegel ei kehti. Astusin trolli ja otsisin seismiseks sobivama koha. Lasin mõtte kulgema ja lülitasin end välja. Äkki tunnen, et keegi vaatab. Kuna see torbik teeb kogu liikumise jäigaks ja kõrvalenägemiseks tuleb end terve kehaga pöörata, siis ma reeglina seda ei tee. Aga see intensiivne tunne kuklas tuletas meelde kevadise juhtumise, mis on uskumatu ja tekitab siiani küsimusi.

Tol mälestusväärsel päeval oli vaja sõita üks peatus. Tavapäraselt oleks ma selle ühe peatusevahetuse kõndinud, kuid sel ajaperioodil oli juba saja meetri läbimine tigusammul nagu maraton. Astusin bussi ja mõtlesin, et selle ühe peatuse võib ka seistes sõita ning ei hakanud vaba tooli leidmisega vaeva nägema.

Äkki tundsin endal intensiivset pilku ja nägin – kaks soliidset, kenade soengutega, sätitud, musid punaseks värvitud prouat, vanuses ca 70, istuvad ja vaatavad mind pahase näoga. Esmane mõte oli, et kas tunnen neid ja oled jätnud tere ütlemata või midagi...

Ennem, kui ma oma küsimuse sõnastada jõudsin, tuli selline kileda häälega sõnavaling kenade ja soliidsete prouade suust – haiged inimesed peaksid sisenema esiuksest ja kui arvate, et Teile istet pakume, siis seda me ei tee, minge sinna bussi etteotsa ja... 

Ma hangusin. Satun üliharva olukordadesse, kus mul kõnevõime kaob. Lihtsalt seisin ja proovisin aru saada, mis nüüd siis toimus. Vanainimesed, kes porisevad mõne istuva teismelise tooli kõrval, et noorus on hukas ja vanainimesi ei austata, ründasid agressiivselt keskeas inimest, kes rahulikult aknast välja vaatas.

Situatsioonikoomika rabas mind hetk hiljem täielikult, hakkasin kõva häälega naerma ja kõnevõime taastudes palusin prouadel kasutada kopsumahtu otstarbekamalt, muidu võib sihtpuntki jõudes huulevärv olla kadunud ja ei ole jõudu minna sinna, kuhu plaan jõuda on.

Bussist maha astudes proovisin selgusele jõuda, et mis siis nüüd toimus? Ma sain rünnaku osaliseks sellepärast, et seisin bussis kellegi arvates vales kohas ja häirisin oma kohaloluga kellegi äraolemist.  Oleks ükskõik, mis vanuses inimene seda teinud, siis ilmselt ei oleks lühis mu peas tekkinud, aga vanainimesed, kellele otsa vaadates ei tuleks pähegi võimalus, et nad üldse selliseks asjaks võimelised oleks. Siiani tundub see olukord ulmevallast olema.

Peale seda juhtumit ühiskondlikus transpordis sõites, kui tunnen endal kellegi pilku, ma enam tähelepanu ei pööra. Situatsioonikoomika on vahva ja naermine ka tore, kuid iseenesest kogu olukord oli väga ebameeldiv. Seda olukorda ilmestab kõige paremini vanasõna – parim kaitse on rünnak.