Varjudemaa toimetused - Õigus olla Inimene

See aasta on Varjudemaa aasta. Ma ei mäletagi oma elust nii toimetustevaeset aastat ja ometi on see pöördeline. Olen endast mitteolenevatel põhjustel sunnitud olema suhteliselt staatilises olemises - sisuliselt olen koduses vangistuses.

Peagi saab täis pool sajandit elamist ja algab järgmine. Kui ma 30 sain, siis mõtlesin, et veel 20 aastat tõhusat toimetamist ja 50ndaks elu-aastaks jõuan sinnani, et teen tööd vaid siis ja nii palju, kui tahtmist ja soovi on. Inimene mõtleb ja Emake Saatus teeb omad korrektiivid. 40selt olin sunnitud alustama 0st ja järgmine nullpunkt saabus 5 aastat hiljem ja nüüd on kolmas nullpunkt. Aga umbrohi ei hävine ja alati on olemas võimalused, mis avanevad, kui nägemiseks valmis ollakse. Ma olen ikkagi tasakaalukunstnik.

Kõige suurem shokk selles aastas oli teadasaamine, et ühe meediku kirjapandud valest lausest on terve mu elu juuksekarvaotsa rippuma sattunud. Selle teadmise enda jaoks arusaadavaks mõtlemisega on kulunud päris mitu kuud. Ega see mõtlemine tulemust olematuks ei muuda, kuid minu jaoks on oluline aru saada ja mõista.

Olen elanud teadmises, et tehtud tegude eest tuleb vastutada ja kui vastutada ei taha, siis tuleb teod tegemata jätta. Lisaks sellele on kõik mu tulevikuplaanid pöördunud peapeale. Seega pöördusin advokaadibüroo poole ja volitasin oma esindajat teema lõpuni vedama,  st tunnistama raviasutust oma tehtud viga; kontrollima raviasutust, kas selle meediku poolt on veel selliseid vigu tehtud ja raviasutust hüvitama kõik varalised ja mittevaralised kahjud.

Kuna need protsessid on pikad, siis aprillis alustatud tegevused on jõudnud nii kaugele, et avaldused on esitatud nii Sotsiaalministeeriumi komisjonile ja raviasutusele. Kindlasti kirjutan, millised on edasised arengud.

Olen läbirääkimiste või vaidlustega tegelenud poole oma elust ja juba praegu võin prognoosida, et esimesed läbirääkimistetulemused raviasutusega saame septembrikuus. Kui allkirjaõiguslikud inimesed on ratsionaalse mõtlemisega, siis saavutame kohtuvälise kokkuleppele. Kui mitte, siis lubasin, et kaasan meedia ja üldsuse kogu kohtupidamise kajastamisse.

Isiklikust vaatest eelistan loomulikult kohtuvälist kokkulepet, kuid laiemas plaanis oleks lausa hädavajalik üks selline avalik protsess, mis ajendaks inimesi oma õiguste eest seisma. Eesti inimeste teadlikkus oma õigustest on vähene ja veel vähem tegeletakse oma õiguste kaitsega. Mis on väga kurb. Kui inimesed oma õigusi ei kaitse, siis on see ka üheks põhjuseks, miks teenuse osutajate karistamatuse tunne süveneb.

Aga ma olen järjekindel. Kui ma olen eesmärgi seadnud, siis ma ennem ei lõpeta, kui tulemus on käes.
GJAEQMRI