Reede, 15. juuli 2016

Meditsiinisüsteemi hammasrattad

Olen püüdnud läheneda olukordadele alati pragmaatiliselt ja ilma suuremate emotsioonideta. Seda eelkõige sellepärast, et me kõik oleme vaid Inimesed. Mis sellest, et mõned töökohad on inimese elule olulisemalt suuremate mõjudega kui teised. Ja kui ma ilma emotsioonideta ei saa, siis ma elan need välja kuskil omaette.

Mingil ajahetkel avastasin end järeldusele jõudmisest, et ega ei ole ju kõik meedikud superinimesed ja et ka nende hulgas on kolmelisi või muidu nn voostreid, kes on elukutse valinud mitte sellepärast, et see nende kutsumus on, vaid sellepärast, et see on väärikas või oli see vanemate või veel kellegi soov. See oli väga kainestav äratundmine. Alateadlikult mõtleme, et kui on arst, siis see tähendab, et ta on omamoodi üli-inimene ja eksimatu. Tänased kogemused kinnitavad, et nii see ei ole ning et tuleb endal valvas olla. Aga ma olen juba oma loomult sinisilme. Minu viga. 

Patsientide esindusorganisatsiooni kodukal võiks olla patsiendi meelespea stiilis – 10 asja, mida ei tohi Patsient unustada ja hoolimata sellest, kuidas meedik käitub, ei tohi lahkuda kabinetist ennem, kui vastused nendele on Patsiendil olemas.  Muidu juhtub see, et Inimene lahkub vastuvõtult ja tal on küsimusi rohkem, kui sinna saabudes, aga Vastaja jäi teisele poole ust.

Olen alati tekkinud küsimused/mõtted pannud kirja ja kui tehnokontrolli aeg käes on, siis need välja printinud ja kaasa võtnud. Tegemist on ikkagi minu eluga ja see on mul siin maailmas ainus. Arsti jaoks olen ma üks paljude seast ja eelkõige ravib ta seda konkreetset kliinilist pilti. See tagab ka neile vajaliku distantsi ning terve mõistuse säilimise.  Arusaadav ju. Sestap tuleb eelkõige Patsiendil endal olla hoolikas.

Kahjuks ei ravita inimest täna tervikvaatest lähtuvalt. Masendav on see, et teoreetiliselt on kõik olemas, kuid praktikasse seda pole suudetud rakendada. Vähiravi puhul peaks kaasatud olema füsioterapeut ja toitumisnõustaja.  Kui uurima hakkasin, et kes mind aitaks harjutuste ja toitumisega, siis ütles arst, et füsioterapeudi juurde on võimalik jõuda nelja kuuga ja vähihaigetele pole olemas eraldi spetsialiseerunud toitumisnõustajaid.  No tore, mõtlesin. Õnneks pole keegi võtnud minult küsimiseõigust ja kui neid eraldi olemas pole, eks ma siis esitan need raviarstile. Mõeldud – tehtud.Tulemusega olen rahul mina ja kliinilise pildiga arst.

Kasutasin raamatukogu otsisüsteeme ja leidsin, et on kirjandust, mis on üldist laadi – a la stiilis, et vähirakkude jaoks on see või too toiduaine hea. Selline kirjandus on ka vajalik ja ennekõike on see üldhariv. Patsientide seisundid on erinevad ja eri ravikseemid samuti täiesti erinevad ning iga inimese puhul on tagajärjed individuaalsed.  

Ja siis on internetis Imetegijaid, kes lubavad, et kui Inimene teeb SEDA, mis kirjeldatud on või ostab just nimelt SEDA preparaati, siis tulemus on Imeline ning alati on esitletakse konkreetse Inimese suurepärast ja imelist paranemist. Ulmejuttude valdkonda kuuluv ja täiesti terve mõistuse vastane, kuid kuna raske haiguse puhul ei ole vaimne tervis väga klaar ning on kergelt haavatav, siis ilmselgelt on selliste pakkujate jaoks turg olemas. Väga õõvastav, kui hakatakse raha välja petma pideva vaimse pinge all elavatelt inimestelt.

Niisiis võib kliinilisest vaatest ravi tulemus olla hiilgav, kuid  Inimene tervikuna peale õnnestunud ravi on nagu ahervare. Ja siis räägitakse elukvaliteedist. Paljudel patsientidel on näiteks neuroloogilised kahjustused ja ilma spetsialisti nõuandeta võib isetegevus tuua pigem kahju kui kasu. Samas õigeaegse nõustamisega võib inimene väga suures osas taastuda. Toitumisega samad lood. 

Vähiravi on karm, nii füüsilisest kui vaimsest aspektist. Paljude patsientide organism ei pea seda vastu ja paljud keelduvad ravist. Minu haiguse ajal on mul olnud erinevates ravi etappides kokkupuude nelja onkoloogiga. Kõik on suurepärased arstid ja alati vastanud küsimustele ning leidnud lahendusi, mis mu raviaegset kui ka -järgset elukvaliteeti parandanud on. Kuid initsiatiiv on alati tulnud minult endalt. Arsti ukse taga jagatavatest Patsientide nõuannetest (sageli kaasneb sellega väljend – ma tean täpselt) kirjutan mõnes järgmises heietuses. See on väärt jagamist ning vastab tõele, et Inimese fantaasial ei ole piire.

Peale viite aastat vähi diagnoosiga elades lähtun ma äratundmisest, et see on samasugune haigus nagu iga teine. Samahästi võiks mul olla kõrgvererõhutõbi, diabeet või muu krooniline haigus. Ma pean teadma, millised on need piirid, millega ma oma argipäevas arvestama pean ilma, et ma ise endale liiga teeksin. Ehk on selline lähenemine liiga meelevaldne, kui see sobib mulle.

Ja ärgem unustagem, et me kõik (eranditult) oleme vaid Inimesed!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...