Teisipäev, 5. juuli 2016

Emotsionaalsed hetked Rahast




Lugesin täna blogipostitusi (Rahamaailm, Kes tahab rikkaks saada?,  Kust sai Annika 10 000 eurot?), mis rääkisid rahast, asjadest, kulutamisest ja seda väga emotsionaalselt. Raha, poliitika ja usk on need teemad, mille puhul vähesed suudavad jääda objektiivseks. Kuna see puudutab iga inimest, siis on see ka igati loomulik.

Mind pani kirjutama hoopis teine vaatenurk kui see, et kas raha on oluline või mitteoluline ja kas rohkem asju on parem või vähem või kus elada või mitte elada. Raha on tänapäevase tarbimisühiskonna üks alustalasid ja oleks väga jama öelda, et see pole oluline.

Raha on vahend ostu-müügi tehingu sooritamiseks või siis teenuse tarbimiseks, ehk siis eesmärgi saavutamiseks. Raha on värviline kupüür või metalliratas, oma olemuselt täiesti emotsioonitu. Miks ta siis nii palju kirgi tekitab ja emotsionaalseid hinnanguid põhjustab?

Ma olen aegade jooksul mõistnud, et mitte raha ise ei ole see, mis kirgi tekitab, vaid pigem selle saamisviis, hulk kellegi omanduses ja selle kasutamine. Kogu tants ümber aurukatla ümber keskendub mitte isikliku raha ümber, vaid kellegi teise tehtud valikute ja otsuste osas. Ja siin võidab arvamusfestivali see, kes on sootsiumi arvamusliider (mitte, et see lõpptulemust muudaks).

Niisiiis muutub olukord tormiliseks esimesel juhul siis, kui Inimene tunneb, et tema tee rahani on ebaõiglaselt keerulisem/raskem ja hulk väiksem kui näiteks  naabri või kelle iganes oma ning  kõige tipus on Arvaja hinnangul saadu/ostetu täielik mõttetu kulutamine olnud.

Inimesed on erinevad: neil on erinevad soovid, saavutamisvajadused, eesmärgid jnejne. Ja raha nn kojutoomisel on hind. Enne tulistamist võiks mõelda ka selle üle, mida selle hulga raha saamiseks Saaja teinud on – nt töötanud 12-14 tundi kõik päevad mitme aasta jooksul ilma igasuguse puhkuseta või on käinud koolis näiteks n+X aastat ja päriselt ka õppinud, mitte õppimist imiteerinud ning lisaks sellele veel tööd teinud, et elus püsida või siis sihikindlalt ja teadlikult otsinud kaaslast, kes mugava äraelamise võimaldab? Mis selles laiduväärset on?

Aga inimene teeb oma otsused ja valikud ise. Kui eesmärgiks on rikkus ja Inimese jaoks tähendab see palju raha, siis jumala eest - need on tema valikud ja otsused.  Oluline on sellejuures, et Inimene oma tehtud valikute ja otsustega rahul on. Keegi ei muutu sellest ei paremaks ega halvemaks. Oluline on pigem see, et Inimene teab, mida ta tahab ja kuidas ta selle saavutab.

Ja miks üldse on vaja selliseid hinnnanguid anda kellegi teise otsustele oma isiklikust vaatenurgast. Seda enam, kui see Ütlejat ei puuduta mingil moel. See on teise Inimese Elu ja kui talle sobib, siis ongi kõik hästi. Ka ei pea see Inimene, kelle suunas see sõnum teele saadetakse, hakkama midagi tõestama või ümber lükkama.  

Kui Ütlejale tundub, et tema isiklik rahakott on ebaõiglaselt õhem, siis võiks ju ratsionaalselt läheneda ja analüüsida, et milles need põhjused on ja kuidas seda ebaõiglasena tunduvat maailma muutma hakata nii, et sissetuleva rahahulgaga rahul olla saaks.  

Ja vaevalt see ütlemine kuidagi mõjutab selle Inimese otsuseid, kelle kohta öeldu suunatud oli. Forbes'i edukate esisada kehitaks selle peale õlgu ja ütleks, et savi… Negatiivse emotsiooni saab vaid see Inimene, kes selle ütlemise välja käib. Ja ka see ütlemine ei muuda Ütleja rahakotti toekamaks (jätkuvalt).

Järgmine tore vaidlusalune tekkekoht, kus kuumaks kisub, on see, et palju on palju või millal ollakse rikas? Kuna vajadused ja soovid on erinevad, siis see, mis ühe jaoks on palju, on teise jaoks vähe või siis vastupidi. Ja mis on rikkuse näitaja – raha likviidne kogus või kinnisvara või firma aastakäive või see kui vähe on krediidiandjate ees kohustusi või kui palju lapsi vms?

Ja kokkuvõttes on jällegi ükskõik, mida nn Naaber asjast arvab. Kui tundub, et SEE Inimene pole üldse rikas, siis kas muudab see ütlemine kuidagi seda äraolemist selles Inimeses? Mõnda see ehk ka kõnetab. Jällegi, kui on eesmärk näiteks mingi edetabeli TOP 100 hulka jõuda, siis nende inimeste rikkust, kes seal täna on vähe kõigutab see, mida need ülejäänud arvavad, keda seal pole; st kas nad on rikkad või mitte niiväga rikkad.  Nii et jällegi ringiga sealmaal, et rahulolematu Inimese olukorda need väljaütlemised ei muuda.

Kolmas rahaga seonduv, mis Inimesed kirgliseks muudab, on raha nn eesmärgipärane kasutamine – on see siis investeerimine, eluaseme soetamine, asjade/vahendite ostmine, reisimine, mööda maailma ostlemas käimisel või hobidega tegelemine (mida iganes). Kõik antavad hinnangud on üldjuhul subjektiivsed ja algavad sõnadega: aga mina küll nii ei teeks või mina teeks hoopis seda või toda… keda huvitab? Haaraku oma rahakott ja muudkui toimetagu. Ja kui seda tehes rahul ollakse, ongi kõik hästi.

Kindlasti ei kehti kõik eelnev olukordades, kui on tegemist perekonnaga või kooslusega, kus on võetud ühine vastutus või on tegemist mingite sõltuvushaigustega või kriminaalsete tegudega.

Selle heietamise mõte on eelkõige selles, et kui Inimene tunneb, et ta on rahulolematu isikliku sissetuleva raha hulga suurusega, siis hinnagute andmine teistele ei muuda seda olukorda, millega rahul polda. Ja need väljaütlemised muudavad õhustiku äikese-eelselt raskeks ning on täiesti ebavajalikud. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...