Lehed mõttepuult - moraal ja/või kakskimoraal ehk tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!

et siis kelle moraal?

Pühapäeva algus sedakorda teisesel moel ja harjumuspärasel olemisel on hoopis teine varjund. Peas vuravad jupp aega VNNi ja Ebapärlikarbi ajaveebides olevatest teemaarendustest tekkinud mõtterongid. Üldistades ja mõeldes neile postitustele ning kommentaarile kangastus sõna – kaksikmoraal. Milleks see hea on? Mida see näitab? Aitab end kindlamini või paremini tunda või hoopis vajadus endale oma valikuid õigustada/tõestada?

EKI mõistes tähendab moraal  väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteemi, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse ja kaksikmoraal erinevat käitumisviisi sõltuvalt sellest, kellele see käitumine suunatud on, silmakirjalikkus, kahesugune moraal.

Materiaalsus. Lapsed. Enesemääratlemisõigus. Kõlab nagu püha (seda siis puutumatuse mõistes) kolmainsus, mille sisu on iga inimese jaoks erinev, sest kriteeriumid baseeruvad subjektiivsel sisemisel äratundmisel. Mõtterongid ei asunud vurama mitte selle kolmainsuse erineval sisustamisel ja arusaamisel. See oli juba ära. Kuigi jah, need on need kolm teemat, mis ilmselt mitte kunagi ei ammenda ennast. Nii palju kui inimesi, nii palju ka arvamusi.

Peas olevad mõtterongid vurasid hoopis sellele rajale, kuidas arusaamine arvamuste avaldamisest ja eriarvamustel olemisest võib määratleda teise inimese sobivust või mittesobivust nn isiklikku mulli. Kui istuda nn oma tooli peal ja avaldada oma arvamust või olla millegi suhtes eriarvamusel (suhtes mina ja maailm), siis on kõik hästi, ehk siis normaalne ja täiesti ükskõik, mida maailm mõtleb/tunneb, sest nii ongi. Ja eks ta ka tõele vasta. Enesemääratlemisõigus ikkagi. Pealegi subjektiivne, ehk isiklik arvamus, ongi isiklik.

Võiks ju eeldada, et sama kehtib ka teiste inimeste kohta. Noh, et teistel inimestel on ka nende isiklik arvamus ja siis teadmine, et seda arvamust võib vabalt väljendada ilma, et mingeid silte külge kleepima hakatakse või ründeobjektiks muututakse. Tundub arusaadav, inimsõbralik ja toimiv......kuni teiste inimeste väljendatu (suhtes maailm ja mina) ei toeta/ei kinnita isiklikku arvamust või on hoopis teistsugune.

Kui keegi teine ei ole esitatud isikliku vaatega nõus ja/või avaldab sellest erinevat arvamust, siis toimub imeline muundumine, ehk see kellegi teise ütlemine, mis ei toeta või ei kattu väljapakutuga: tingib hinnangu, et eriarvamusel olev inimene on puuduliku mõtlemisvõimega või muidu hälvik.

Ehk siis minul on õigus oma arvamusele ja seda ka siis, kui see erineb teiste omast (mina ja maailm vaatest), aga kui keegi teine omab eriarvamust minu mõtteavalduse suhtes (maailm ja mina vaatest), siis on ta ebard. Maailmapilt – minu arvamus ja valearvamus. Milleks see hea on? Aitab end paremini tunda?

Negatiivne reaktsioon pidi olema agressiivsuse üks väljund. Agressiivsus tekib reeglina juhul, kui inimene millegi suhtes hirmu tunneb. Miks tekitab teisene arvamus inimeses hirmu? Miks ei võiks olla teistel inimestel erinev arvamus ja seda ise siis, kui see ei kattu või on totaalselt erinev või isegi vastupidine? See on nende oma ja ei mõjuta sisemist olemist (eeldusel, et väljendaja jaoks on see nn selge teadmine). So what, et see ei kattu isikliku nägemusega. Maailmas ongi erinevad inimesed, kuid see ei takista meid sootsiumis toimetulemast. Eeldusel, et see eriarvamus ei ole ründav või solvav ja ka siis pole mõtet vasturündamiseks. 

Konflikti tekitab muidugi alati olukord, kus inimene tunneb end rünnatuna, kuid alati pole ka selleks alust. Sisemine ebakindlus on see, mis pideva kaitseasendi välise suhtes tingib. Aga see on juba hoopis teine teema.

Mõnusat pühapäeva!