Reede, 20. oktoober 2017

Rääkida või mitte rääkida...selles on küsimus?

kumba siis?
Teatavasti on Eesti väike ja ega maailmgi suur pole. Inimesed ikka suhtlevad omavahel ja nii juhtub, et pealtnäha täiesti võõraid inimesi on võimalik seostada. Jutt, mida räägitakse, jõuab pikemat või lühemat teedpidi inimeseni, keda sisu puudutab. Vot ja ma olengi nüüd see viimane lüli, kelle vahendusel võiks info algallikani jõuda. Mind kummitab juba jupp aega küsimus, kas rääkida või mitte?

Olen üsna sotsiaalne hälvik. Jutud stiilis “naised saunas rääkisid” ei jää mulle meelde (va erandid). Teate küll, selektiivne kuulmine või siis nn kahe kõrva efekt – ühest sisse ja teisest välja. Kuulen küll, et see või teine tegi/jättis tegemata seda või toda, kuid mõni aeg hiljem on see meelest läinud. Selektiivne mälu kuulmisele lisaks, mis teha. Ja teisalt, mis see minu asi on, mida keegi tegi või tegemata oma isiklikus elus jättis ja veel mingeid hinnanguid sinna otsa jagada...brrrr... ei ole minu jaoks.

Niisiis dilemma – kas rääkida või mitte? Ebameeldivatel ja murettekitavatel teemadel ei tahaks niisamagi rääkida, kuid ebameeldivaid asju edastada, mida kolmandatelt isikutelt kuulnud oled, et kuule ma kuulsin, et ....

Olen aegade jooksul sellistes olukordades esitanud endale küsimusi: kas minu rääkimine muudaks selle inimese jaoks midagi? St kui ma selle info edasi annan, kas siis peale selle, et Kuulja õnnetuks/kurvaks muutub, miskit muud ka muutub? No näiteks kuulsin, et see või too oli ühe teki all hoopis võõra inimesega. Mida ta selle teadmisega peale hakkab? Läheb  koju ja tõstatab teema ning elu läheb samamoodi edasi, st muutusi ei toimu, kuid tera on idanema pandud. Pole ju pikemas vaates mõtet. Miskit ei muutu, kui kahtluseuss hakkab purema ja mine tea, kui suure augu ühel päeval valmis suudab närida.

Sellise järelduseni jõudes olen kuuldu omateada jätnud, kui just algallikas otse sellekohast küsimust/arvamust pole palunud. Usaldan oma nn sisetunnet. Peale sisemise kinnituse saamist on see infokild ka mu meeltest kadunud. Sedakorda kuidagi kummitab, st tuleb aga meelde ja kaob jälle ära. Nii juba mitmes ring.

Muidugi on ka kuuldud info tõepärasus ja sisu olulised, et kaaluda, kas rääkida või mitte. Niisama suvalisi hinnanguid ei ole mõtet kunagi edasi rääkida, neid ei viitsi kuuldagi ja õnneks selline jutt tavaliselt minuni ei jõuagi. Põhjus lihtne, ma neid kliimasoojenemise mõttes telefoniefekti edasikandjaid ei tunnegi.


Aga küsimus tekib ja siis jälle kaob....

4 kommentaari:

  1. Mis see teadmine annaks? Ma olen mõistnud, et kui isegi kõneainet ei anna, siis keegi ikka räägib. Külajutt on külajutt. Inimesed oletavad, eeldavad, arvavad, teavad, vaatavad enda mätta otsast jne.
    Kui nii väga on vaja kellegi kohta midagi ütelda, siis võiks seda otse teha. Tagaselja jutustajad on nõrgad.

    VastaKustuta
  2. vot nii ma endalt küsimist tavaliselt ka alustan, millele järgneb see, et mida see muudaks? kui vastus on, et ei miskit, siis kaob sama kiiresti kuuldud info meelest, kui kuulsin. aeg-ajalt küsin endalt ka seda, kas ma ise tahaks sellist infot kellegi N-vahendusel teada. vastuse "EI" puhul lasen ka meeled puhtaks. Üliharva ei ole info päris telefoniefekt, vaid fakt, mis tõele vastab...ja siis kummitabki jupp aega ennem, kui otsuste teen. sedakorda ongi see kummituslik koht. eks aeg näita, millise lahenduseni jõuan. Dilemma kui selline meenus seoses selle kaalutlemisega:)

    VastaKustuta
  3. Kui see on fakt, siis on ju see isik tõenäoliselt isegi teadlik sellest faktist. Kui ta on sulle lähedane, siis tõenäoliselt räägite nagunii asjadest ja tõenäoliselt teaksid rohkem kui rääkijad. Kui ta ei tea, siis lähedasele mina räägin otse.
    Vahel on mõned faktid sellised, mida peaosaline isegi teab, kuid protsess on veel poolik ning peaosalisel ei ole endalgi selget pilti ja sellest ei peagi kellelegi kuulutama.
    Ma ei tea muidugi tagamaid, kuid mina arvan, et ei ole minu asi teiste asjadesse oma nina toppida ega tõde kuulutada. Ainult pereliikmetega olen väga otsene.




    VastaKustuta
    Vastused
    1. tänan kaasamõtlemise eest. ei, faktist ei ole ta teadlik või siis pole teadvustanud nagu kirjutasid. sõnadesse panemine aitaski mul otsusele jõuda ja lasin selle teadmise lahti. eks siis elu näita.

      eks mul sellepärast kummitabki, et pole minu perekond. oma pereliikmetele ütleks otse. need otsused...need otsused...aga näe, tehtud sai:)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...