Pühapäev, 29. oktoober 2017

Lehed mõttepuult – enesedistsipliin ja tahtejõud

Lõpuks ometi on mul tunne, et ma olen end välja puhanud ja sees ei võbele küsimus, et kas miskit on tegemata/tähelepanuta jäänud? Väljamagamine, lugemine, käsitöö ja muusika on suurepärane kombo, mis edukalt taastab minu sisemise rahu. Hunnik mõtteronge on ka õigetele teedele ära juhitud. Sees on rahulolu. Vaikelu, kõik on nii tüüne...

Mõtterongid kimades siia-sinna tõid mu ikka ja jälle tahtejõu ja enesedistsipliini mõistete juurde. EKI mõistes on enesedistsipliin oskus enese üle valitseda, alistuda oma tegevuses iseenda seatud kindlale korrale ja põhimõtetele ning tahtejõud on suutlikkus sihikindlalt püüelda, jõud ennast  sundida, tahtetugevus.

Mulle ajuti tundub, et need kaks ei ole tänapäeva sootsiumis populaarsed. Sattusin lugema blogi, milles kirjutati tahtejõu neurobioloogiast (seal oli veel kasulikku lugemist). Selge on see, et iga pingutus on ebamugav ja lisaressursse nõudev. Alati on lihtsam mugavustsoonis edasi olla. Isegi siis, kui see haiget teeb või sobimatu on. Vähemalt teada-tuntud olemine.

Ja alati on küsimus hinna sobivuses, mida eesmärgi eest vaja välja käia on. Vot veel teema, mis  minu jaoks vahel teadvusesse tõuseb, et miks alati hinna taha automaatselt raha silt pannakse? Kui inimene endale eesmärgi seab, siis üks osa sellest protsessist on ka nn input’i koostamine, mis nn output’i saavutamiseks vajalik on. Ja sisendiks ei ole pea mitte kunagi ainult või määravas osas raha. Rahast on saanud kultus, mida pimesi kummardatakse. Ma ei eita, et see tänases elamiseks oluline on, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Aga see pole selle kirjutise teema. Niisiis on igal eesmärgil hind, millega tuleb arvestada, kui tulemusteni jõuda tahetakse.

Niisiis eesmärgi seadmine. Absoluutselt on määrava tähtsusega eesmärgi sõnastamine. Miskipärast meenub iga aasta lõpus inimesi tabav lubaduste andmise laine. Mis on ka sõnastatud eesmärgid. Suuremas osas küll läbimõtlemata ja uitmõtte ajel sõnastatud ja tuulde lastud, adumata selle taga olevat mõtet. Tulemuseks on suur enesepettus, st lubadused jäävadki tühjalt õhku kulgema ja meenutavad inimesele tema saamatust iseenda suhtes. Valus.

Ära esita küsimusi, millede vastuseid Sa kuulda ei taha ja ära anna lubadusi, mida Sa täita ei suuda. Need on kaks põhimõtet, mis mind on pikki aastaid saatnud. Eks neid ole hulgim veel, kuid need kaks on osa minu olemuse vundamendis.  Küsimuste formuleerimine on juba mõtte teadvustamine. Lubaduste, ehk sõna andmisega on alati keerulised lood. Mida pikema aja peale see sõna antud on, seda suurem on tõenäosus, et saabuvad olud, millega arvestada algselt ei saanud ja mis võivad selle antud sõna täitmise keeruliseks või võimatuks teha.

Aga tahtejõud ja enesdistsipliin? Kõik saab ikkagi alguses inimese seest, sh isiksuseomadustest. Mõni kehitab lihtsalt õlgu ja teatab, et ei ole, ei tule ja ei saa ning sellega ongi kogu püüdlus realiseeritud, sest mugavustsoonis olemine on turvalisem. Teise jaoks on vaja end pidevalt ribadeks tõmmata, sest seatud eesmärgid pole ei asja- ega jõukohased. Kohati tundub, et see nn veremaitse hammaste vahel või märtriseisund ongi omaette eesmärk ja annab sisemise saavutatuse tunde.

Kuidas siis enda jaoks kirik keset küla ehitada, et jääks alles sisemine tasakaal ja inimväärikus ning elu oleks elamiseks rõõmu, rahulolu ja helgust täis?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...