Lõpuks ometi on
mul tunne, et ma olen end välja puhanud ja sees ei võbele küsimus, et kas
miskit on tegemata/tähelepanuta jäänud? Väljamagamine, lugemine, käsitöö ja muusika on
suurepärane kombo, mis edukalt taastab minu sisemise rahu. Hunnik mõtteronge on
ka õigetele teedele ära juhitud. Sees on rahulolu. Vaikelu, kõik on nii
tüüne...
Mõtterongid
kimades siia-sinna tõid mu ikka ja jälle tahtejõu ja enesedistsipliini mõistete
juurde. EKI mõistes on enesedistsipliin
oskus enese üle valitseda, alistuda oma tegevuses iseenda seatud kindlale
korrale ja põhimõtetele ning tahtejõud
on suutlikkus sihikindlalt püüelda, jõud ennast
sundida, tahtetugevus.
Mulle ajuti tundub,
et need kaks ei ole tänapäeva sootsiumis populaarsed. Sattusin lugema blogi,
milles kirjutati tahtejõu
neurobioloogiast (seal oli veel kasulikku lugemist). Selge on see, et iga
pingutus on ebamugav ja lisaressursse nõudev. Alati on lihtsam mugavustsoonis
edasi olla. Isegi siis, kui see haiget teeb või sobimatu on. Vähemalt
teada-tuntud olemine.
Ja alati on
küsimus hinna sobivuses, mida eesmärgi eest vaja välja käia on. Vot veel teema,
mis minu jaoks vahel teadvusesse tõuseb,
et miks alati hinna taha automaatselt raha silt pannakse? Kui inimene endale
eesmärgi seab, siis üks osa sellest protsessist on ka nn input’i koostamine,
mis nn output’i saavutamiseks vajalik on. Ja sisendiks ei ole pea mitte kunagi
ainult või määravas osas raha. Rahast on saanud kultus, mida pimesi
kummardatakse. Ma ei eita, et see tänases elamiseks oluline on, kuid see ei saa
olla eesmärk omaette. Aga see pole selle kirjutise teema. Niisiis on igal
eesmärgil hind, millega tuleb arvestada, kui tulemusteni jõuda tahetakse.
Niisiis eesmärgi
seadmine. Absoluutselt on määrava tähtsusega eesmärgi sõnastamine. Miskipärast
meenub iga aasta lõpus inimesi tabav lubaduste andmise laine. Mis on ka
sõnastatud eesmärgid. Suuremas osas küll läbimõtlemata ja uitmõtte ajel
sõnastatud ja tuulde lastud, adumata selle taga olevat mõtet. Tulemuseks on
suur enesepettus, st lubadused jäävadki tühjalt õhku kulgema ja meenutavad
inimesele tema saamatust iseenda suhtes. Valus.
Ära esita
küsimusi, millede vastuseid Sa kuulda ei taha ja ära anna lubadusi, mida Sa
täita ei suuda. Need on kaks põhimõtet, mis mind on pikki aastaid saatnud. Eks
neid ole hulgim veel, kuid need kaks on osa minu olemuse vundamendis. Küsimuste formuleerimine on juba mõtte
teadvustamine. Lubaduste, ehk sõna andmisega on alati keerulised lood. Mida
pikema aja peale see sõna antud on, seda suurem on tõenäosus, et saabuvad olud,
millega arvestada algselt ei saanud ja mis võivad selle antud sõna täitmise
keeruliseks või võimatuks teha.
Aga tahtejõud ja
enesdistsipliin? Kõik saab ikkagi alguses inimese seest, sh isiksuseomadustest.
Mõni kehitab lihtsalt õlgu ja teatab, et ei ole, ei tule ja ei saa ning sellega
ongi kogu püüdlus realiseeritud, sest mugavustsoonis olemine on turvalisem. Teise
jaoks on vaja end pidevalt ribadeks tõmmata, sest seatud eesmärgid pole ei
asja- ega jõukohased. Kohati tundub, et see nn veremaitse hammaste vahel või
märtriseisund ongi omaette eesmärk ja annab sisemise saavutatuse tunde.
Kuidas siis enda
jaoks kirik keset küla ehitada, et jääks alles sisemine tasakaal ja
inimväärikus ning elu oleks elamiseks rõõmu, rahulolu ja helgust täis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar