Ma tahan - puhas motivatsiooni küsimus...

tahan ja/või saan (pilt netiavarustest)

Lugesin Kadri-Ly postitust, milles ta kutsub üle oma varju hüppama ning sellest, kui mõnus on peale hüpet see enesetunne... I did it... Mulle igati hingelähedane teema, sest kui ma ajas tagasi vaatan, siis olen ma üle erinevate varjude terve oma elu hüpanud või siis rühkinud vastutuult ning ikka ja jälle tundnud end teispool piire olevana.  Miks ma seda ikka ja jälle teen?

Hea küll, et viimased kümme aastat on elu tinginud olukorra, kus mul muid võimalusi pole, kui siinpoolsuses edasi eksisteerida olen tahtnud, aga ennem seda? Mis pani mind tegema tegusid, mis nõudsid pidevat mugavustsoonis väljaspoololemist? Minigi masohhist olen olnud või?  Aga vat ei ole masohhist. Hoopis uudishimulik olen olnud ja siis seda ka, et mis tähendab ei saa...

Kas mind on kõditanud kunagi väline tunnustusvajadus? Mingil määral ikka (pigem on see teadvustanud alles peale eesmärgi saavutamist), kuid peamine on olnud huvi, põnevus ning teadmine, et ma teen Selle ära (äraleierdatud sõna – väljakutse), st see Saavutatav on tehtav. Ja muidugi meeskond terviku juures on ülioluline.

Arvan, et kui meeskond oleks olnud teine, siis poleks ka neid tegusid sellise hulluse ja pühendumusega teinud.  Me kõik neis erinevates meeskondades ja erinevate eesmärkide püüdmisel olime nn ühel lainel ning mõistsime ja usaldasime üksteist. See oli nagu üks organism.

Sama olen kogenud, kui ühes endises Jugoslaavia riigis ühe projekti kallal toimetasime. See keskendumine ja soov püstitatud eesmärki täita oli nii põnev ja innustav, et igasugune muu vaht ei mahtunudki vaatevälja. Peale üle-euroopaliste auhindade saamist tekkis teadmine, et ahjaa – küll on vinge, et teised ka nägid, kui ägeda tulemuseni jõudsime.

Aga milleni ma jõuda tahtsin, on see, et üle varju hüppamine on võimalik siis, kui sees on sisemine motivatsioon olemas. Kui seda pole, siis on täiesti savi, mida maailm arvab või ootab või pakub. Mis on veel kummaline, on see, et sisemist motivatsiooni ei ole võimalik saavutada või hoida läbi teadmise, et mul on vaja. Selle alguspunkt on läbi võtme – ma tahan.

“Ma tahan” ja “ma vajan” on väga harva sünonüümid ja vajadusel enda jaoks loon selle ühenduse nende vahele. Kuid motivatsiooni alguspunkt on “ma tahan”.  Inimesel on ülivähe vaja selle “ma vajan” eesmärgi saavutamiseks. Teisalt võite öelda, et vajadused on erinevad. Mõtlen siin eelkõige ellujäämiseks vajalikku minimaalset tasandit. Ikka väga baasvajadusi (hingamine, liikumine, toitumine jms) sellel Maslowi püramiidi alumisel tasemel.

Üle varjude hüppamiseks ei piisa ratsionaalsest mõtlemisest, on vaja nn sisemist põlemist, väljakutset, huvi. Sellest, et eesmärgi saavutamine on vajalik vaimsest, tervislikust või materiaalselt vaatepunktist, ei saa toimuma mingit mugavustsoonist väljaastumist. Pigem tore koht põhjenduste otsimiseks, mis seda nn vajalikku eesmärki ei ole võimalik saavutada.

Järgmisena on loogiline küsimus, et kus paganama kohast see vajalik intrigeeriv ajend enda jaoks leida, et mingeid muutusi oma eluga ette võtta? Enda puhul oskan määratleda, kuid arvan, et inimesed erinevad ning sellest tulenevalt ka ajendid erinevad. Kindel vaid see, et see saab tulla seestpoolt.

Õige-õige, tänases maailmas on ju oluline võistluslik moment...ikkagi naabrist parem või sedasi. Siinkohal on mul täiesti oma arvamus ning minu kogemus ütleb seda, et kui ma kellegi teisega võistlema asun, siis mu motivatsioon kooleb üsna ruttu ära, st mingil hetkel taban end mõtlemast, et eesmärk ei olnud ju võistlemine ja et eesmärk on hoopis teine ning mul üsna pohlad, kas ma olen esimene või tagumine...kuid jällegi, inimesi motiveerivad erinevad asja/tegevused.

Teema, mille üle ilmselt targutan veel edaspidigi, aga selleks korraks aitab...

Head motivatsiooni avastamist!