Esmaspäev, 16. oktoober 2017

Vastutustunne lapsevanemaks olemisel/saamisel

Kui eelmine postitus keskendus üliminimalistliku elustiili sisule, siis selles püüan enda jaoks sõnadesse panna (veelkord), mida minu jaoks on tähendanud vastutustunne lapsevanemaks olemisel/laste saamisel. Arutlen vaid isiklikest kogemustest ja sisetundest lähtudes ning ei anna hinnanguid kellegi teise otsuste või valikute osas.

Olen korduvalt kirjutanud, et mu elus on olnud läbielatud amplituudide vahe ülisuur ja -tihe. Pidin väga varakult suureks saama ja lapsevanema kohustustekoorma oma õlgadele võtma. Sestap mäletan end juba teismeeas arutlemast teemade üle, milleni ka paljud täiskasvanud oma elu lõpuks ei jõua.  Venna surm, vanemate lahutus ja ema invaliidistumine olid sündmused, mis väga otseselt ja vahetult mõjutasid minu arengut, valikuid ja otsuseid 10nda ning 20nda elu-aasta vahelisel perioodil. Roosast mannavahuperioodist kirjutasin siin ja venna surmaga kaasnenud maailma kokkuvarisemisest siin.

Elu on teinud sellesse ohjeldamatuid korrektiive. Kuid siiani elan teadmisega, et Emake Saatus koduvisiite ei tee, ehk siis minu jaoks on olnud ainus lahendus sobiva eesmärgi saavutmiseks selle nimel tegevuste/töö tegemine. St ma tean, et kui ma endale eesmärgi sean, siis ma pean selle nimel panustama.  Kui keegi appi tuleb, on hästi, kuid ma ei saa seda vaikimisi eeldada. Samas olen ma esimesel äratundmishetkel pakkunud oma abi inimestele, kelle suhtes on mul tekkinud tunne, et nad seda vajavad.

Nüüd siis vastutustundest. Olin põhikoolis, kui ema haigus süvenes ning ta pidi kvartalis keskeltläbi 3 nädalat haiglas veetma. Isa ehitas oma uut elu. Kuna mul rohkem õdesid-vendi polnud, siis kogu argielu koorem jäi minu kanda (majapidamine, ema hooldamine, kooliskäimine, paar aastat hiljem ka rahateenimine).

Selles pildis oli eelnevalt juba maal vanaema-vanaisa juures tavapäraste tegevuste jätkamine (aia-, metsatööd ja korilus ning sellega kaasnev hoidistamine). Ma olin kohustustega koormatud üle oma võimete. Ma ei pidanud seda tol ajal ja ei pea ka praegu õigeks, kuid need on faktid. Asjad tuli ära teha ning mingisugune arutelu sel teemal, et kuidas teisiti saaks või kas see õige on, ei tulnud kõne allagi. Kui täpsem olla, siis ma ei tulnud selle pealegi. Kuna vanemad ja vanavanemad oma käitumisega ei andnud kuidagi märku, et tegemist oleks millegi erilisega, siis pidasin ka mina toda olemist normaalseks.

Minu sisemised arutluste algusajad pärinevadki noist aegadest. Kusjuures ega keegi otseselt ei sundinud midagi tegema, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et ma neid tegevusi ei teeks või et neid võiks keegi teine ka teha. Mingist tunnustamisest ma puudust ei tundnud, sest võtsin seda kõike, kui paratamatust, ilma milleta oleks mul kõht tühi, puuduksid puhtad riided või ema tervislik seisund oleks halvenenud.

Minu jaoks oli hoopis ülioluline aja planeerimine selliselt, et ma kogu selle loendiga toime tuleks (et toit oleks olemas, toad korras, pesud pestud, ema rohud-haiglasvaatamised-teraapiad toimunud, maal asjad korras, õpitud, trennis käidud jms).

Mingil ajahetkel mäletan end arutlemast selle üle, et nii ikka väga normaalne pole, st et ma pean olema vastutav asjade eest, mille üle mul otsustusõigus puudub. Kusjuures mul vanematega oli sõbralik ja soe läbisaamine. Minevikuvormis seetõttu, et ema enam pole ja kogu kirjeldus oligi minevikusuunaline. Nii palju kui mäletan, siis arutelud olid alati (mida, kuidas, millises järjekorras jms), kuid kuna ema tervis lihtsalt ei võimaldanud panustamist ja isal oli uus pere, siis nii oligi. Materiaalne olukord oli ka tolle aja mõistes üliturvaline. Ema meditsiiniõepalk, haigusega seonduvad toetused,  isa poolt makstav elatisraha suurus ületas ema palga, isa ligipääs nomenklatuurile pakutatavatele toodetele ja teenustele, vanavanemate toetus (aiasaaduste näol), välismaal elavate sugulaste materiaalne toetus. Mitte millestki polnud puudust, vastupidi kõike oli küll ja veel. Lihtsalt minul lasus vastutus kogu argipäeva toimimise eest.

Sisemine teadvustumine algas keskkoolis, kui ise hakkasin püsivat sissetulekut teenima. Jajah, ka see mahtus mu ajakavasse ära. Ma isegi ei mäleta enam, mis selleks triggeriks oli, kuid meenub selge teadmine, et ükski vanem ei tohi oma järeltulijale täiskasvanud inimese koormust panna, ennast vastutusest taandada ja eeldada, et see ongi normaalsus. Vähe sellest, arvama, et õppetulemused ei ole võimetekohased ja et ilma hariduseta ei ole tulevikku. Fair point, eks ole... mäletan aegu, kus õppisin öösel ja ärkasin hommikul pea õpikus, kirjutuslaua taga.

Sealt edasi tulid arutelud, kuidas vanemate otsused, sh teod ja ka tegevusetus, mõjutavad lapse elu ja valikute võimalusi. Mäletan väga hästi, kui vandusin endale, et midagi sellist ma mitte kunagi oma lastele ei tee, kui ükskord ise lapsevanemaks saan.

Jätkan mõnes teises postituses...


6 kommentaari:

  1. Kas see jutt räägib sellest, kuidas lapsevanematel pole vastutustunnet ja mis selle tulemusel juhtub? Mu arvates kirjutad sa sellest, kuidas täiskasvanud panid kogu vastutuse lapse õlgadele. Isa lasi üldse jalga. Mulle tundub, et neil lastevanematel küll lapse suhtes vastutustunnet polnud.

    Kusjuures ma teadsin, et inimestele ei meeldi, et VVN tahab uut last. noh vvn ju kurdab oma positustes, ma kommentaare tavaliselt ei loe. aga ma ei tulnud iial selle peale, et need inimesed arvavad, et ta ei tohi last saada, kuna tal pole piisavalt pappi. Lugesin su eelmist postitust ja sealt lingitud pärlikarpi ja mulle tundus, et nii vist mõeldakse. Sain ma õigesti aru?

    See postitus selgitab vist sarnase mõttemaailma tagamaid. Tähtis pole armastus, tähtis pole ka tervislik-vaimne olukord, tähtis on raha. kui peres on raha, pole kellelgi põhjust kurta.

    Ma ise ka ei tea, miks mulle neist kahest positusest selline mulje kokku tekkis ja miks ma seda kommentaari kirjutan. Ma vabandan ette, kui ma olen kõigest valesti aru saanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jap. see on nn eellugu sellest, kuidas mina jõudsin veendumusele, et lastevanemate valikutel ja otsustel on otsene seos lapse tulevikule. oma vanemate valikute ja otsuste osas ei saa minust kohtumõistjat, küll aga selgitab miks ma sellistele järeldustele jõudsin.

      VNNi otsuste ja valikute osas ma hinnanguid ei anna. avaldasin arvamust abstraktsemas mõistes ja sellest ka need kolm postitust. inimesed on erinevad ja eks neis kommentaarides avaldavadki enamus omi seisukohti olukorrale, kui nad ise analoogses olemises oleks. kuid jah, tundub, et tänases maailmas on turvalisuse näitajaks majanduslik kindlustatus. kas see õige või vale on, see on vast isiklik arusaam ja nii ongi parem.

      ja just, mu postitused selgitavad neid olusid, tegusid ja tegemata jätmisi, mis mind on mõjutanud ning mille tulemusel ma täna sellisel veendumusel olen. naljakas, kui Sa niimoodi sõnstad, siis nii umbes oligi. arvan, et tol sõjaaegsete laste puhul oli see ülioluline. ja kui see tänasesse projetseerida, siis tundub, et aktuaalsuse pole kadunud.

      ei, Sa pole valesti aru saanud. ilmselt on sel materiaalsuse primaarseks seadmiseks omad põhjused ja kui päris aus olla, siis tsivilisatsioonis elades ilma selleta ei ole võimetekohane arenemine võimalik.

      ma panin enda ja ka oma laste jaoks kirja need sisemised ristteed ja seosed olukordade ja tagajärgede vahel.

      Kustuta
  2. Hmm, mul näib käesoleva teemaga seoses see kommenteerimine kuidagi väga kergesti tulevat, nii siin kui seal :-)

    Anyway. Vastupidiselt Manjanale mulle küll muljet ei jäänud, et kommenteerijad (isegi nood veidike teravakeelsemad) arvaksid, et armastus (ehk siis lapse kasvutingimuste mittemateriaalne baas) ei ole oluline. Nad näivad pigem osutavat, et lapse üles kasvatamiseks on Eesti kultuuriruumis paratamatult tarvis ka piisavalt materiaalseid vahendeid (loe: raha).

    Väga meeldis Tasakaalukunstniku märkus lastele võimetekohase arengu võimaldamisest. Selleks ongi tarvis seda va lihtlabast raha. Armasta oma last palju tahad, aga armastusega mähkmeid, sööki, huviringe jne jne kinni ei maksa. Ja meil vist pole (enam) ka seda "küll küla kasvatab" tugevat traditsiooni.

    Juhul kui lapsesoetajal on toetav tugivõrgustik, kes on informeeritud, et peavad ca 20 aasta jooksul tõenäoliselt õla alla panema, ning omapoolse nõusoleku andnud, siis pole proleemi. Kuid suhtumine "annab Jumal lapse, annab ka leiva" tähendab tänapäeval, et lapse vajadused pluss arenguvõimalused on pandud võimalike (kordan: võimalike) materiaalselt abistajate kätesse. On (tulevasi) lapsevanemaid, kelle jaoks eelnimetet praktika on täitsa OK. Ja on neid, kelle jaoks see tundub mõeldamatu. Siit need kommentaariumi-mõttevahetused tulenevadki, onju =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. arvamused on alati teretulnud:) ja kuna me ise oleme kõik kellegi lapsed, siis mingis võtmes on teema isiklik.

      eks iga lugeja loeb ja saab aru läbi isikliku teadmise ja kogemuste pagasi, sestap sellistes teemades objektiivseid arvamusi on keeruline kirjutada. ikka on subjektiivne varjund juures. täiesti ok. samas on seema oluline ja vajalik. ja ma olen jätkuvalt seisukohal, et raha (materiaalsus) on oluline. mitte alati primaarne, kuid oluline komponent. st ilma vahendita ei saa eesmärke täie potensiaaliga saavutada.

      minu jaoks omal ajal (ja ka täna) ongi järeldus see, et lapsevanema valikud/otsused (ka teadvustamata) mõjutavad lapse kasvamist, arengut ja täiskasvanuiga ning sellega kaasneb vastutustunne. tean, et see paljudele ei sobi või mõistetamatu tundub. aga need ongi valikud, mida inimesed teevad. kellele üks ja kellele teine. minu jaoks on õiglasem, kui ma otsuseid tehes arvestan ka nendega, keda need tagajärjed mõjutavad.

      Helgust!

      Kustuta
  3. Jah, eks inimesed ongi erinevad.

    Mina näen seda nõnda, et inimesed teevad ise enda valikuid ja kui täiskasvanud inimene tahab nii elada, et "küll kuidagi hakkama saab", siis see on OK. Sest ta on täiskasvanu.

    Aga last samale mõttele allutada on minu arust lubamatu. Laps ei ole ise seda otsust teinud, see on tehtud tema eest - äkki tema ei taha elada nii, et noh - PRAEGU veel on süüa, tualetipaberit ja kaubamaja tualetist võetud kätepesuseepi. Ehk ise võid elada nii kuidas tahad, aga kui juba kellegi teise eest vastutada tuleb, siis peaks natuke kaugemale ja pikemas perspektiivis mõtlema.

    Teisalt - minu arust olid paljud kommenteerijad nii teravmeelsed seetõttu, et selline käitumine taastoodab (nende arust) vaesust, finantsiliselt vastutustundetut käitumist ja paraku - nii katkisi kui ka hiljem keerulise ellusuhtumisega inimesi.

    Kui VVN kirjutas, et temale ongi vaja last, et tunda end vajaliku ja tahetuna, siis on see väga tore ja armas. Tema vaatevinklist. Aga kui see laps ka suureks saab ja teda enam nii väga ei vaja? Ma kardan, et selles arutelus nähakse probleeme palju sügavamalt kui lihtsalt see raha küsimus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jap. valikuid teeb iga inimene ise. mis nende valikute ja otsuste aluseks on, eks see olegi individuaalne.

      minu jaoks oligi (on siiani) kogu nn loo mõte selles, et kui oleme plaaninud lapsevanemaks saada ja hiljem seda ka oleme, siis vanemate tehtud valikud ja otsused mõjutavad lapse arengut. ilma igasuguse hinnanguteta, kas need on õiged või valed või kas lapsest nn asja saab või mitte.

      ja kuna täiskasvanu oma valikuid ja otsuseid ise teeb, siis oleks elementaarne eeldada, et kui need otsused mõjutavad läheduses kedagi, siis võiks eelneda otsuste tegemisel mitte ainult isiklikku soovi või tahtmist, vaid nn istuda korraks ka selle teise tooli peale.

      tegelikult on mul hea meel, et mõtteavaldused on tekkinud, sest ega nn absoluutset õiget lahendit ei ole ja ei saagi olla ning ei pea ka olema.

      Head!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...