Pühapäev, 1. oktoober 2017

Laisa oktoobrikuise pühapäeva uitmõtted

pilt netiavarustest
Seda, et...sujuvalt on oktoober kätte jõudnud. Jõudsin endani. Täiesti päris pühapäev, st kogu maailma aeg on minu jaoks minu enda sisustada. Ärkasin enda jaoks üüratult hilja, ca pool üksteist. Kobasin tehnikavidinani ja lülitasin muusika voogama, üks silm kinni ja teine vidukil. Pugesin teki sisse tagasi ning lasin ajal kulgeda. ... ninna tungis kohvilõhn, mida ma polnud teinud. Ühest silmast sai kohe nägija ja voolasin meelte värskendamiseks köögi poole. Petekas...

Parandasin vea, st panin kohvi jaoks kõik hakkama ning....alustasin päeva. Siin ma siis nüüd olen. Kõrvuni karvase pleedi sees, aurav kohvikruus kõrval ja blogisid sirvides. Uudisteportaale ma täna ei ava, las ootavad homset. Olen täna omas mullis.

Viimase nädala paar ööd on käe tuikavate närvide nahka kulunud. Ilmselt sellest ka see sisemine väsimus, mis tundub lõputu olevat. Paari tunni kaupa unne suikumine ja siis ärkamine ning selle lõputu kordamine muudab hommikuks organismi selliseks rehepeksumasinavahelt läbikäinuks. Ka need kohad kehas annavad tunda, mis ideaalselt korras on.

Muidu on tavapärane sügisene rutiin. Selline paras tempo, mis tekitab mõnusa rütmi ja õhtu kätte jõudes on sisemuses rahulolemise tunne tehtust. Olen palju lugenud vajalikku kirjandust ning pidanud hulgaliselt kohtumisi.

Selle nädala meeleolukaim olemine oli ühele rahvusvahelise õppekava magistrandidele külalisloengu pidamine. Nad olid nii avatud, kaasamõtlevad, sõbralikud ja soojad, et mul oli lausa kahju loengut lõpetada poolteist tundi hiljem. Lugupeetud professor lubas mind jõulupoole tagasi kutsuda, et saaksime seminarivormis teemat edasi arutada.  

Ma hindan üle kõige inimestes avatust, sõbralikust ja soojust. Sellist ehedat, mitte kahtlustavat või nn “keep smilingu” vormis väljendamist, ammugi mitte ründavat käitumist. Aga jah, sain suurepärase enesetunde ning hoolimata pikast päevast,  mis eelnenud oli, tundsin kodu poole kulgedes oma hinge paar numbrit avaramana ning kopsumahtu suuremana. Arutlesin ka selle üle, kuidas väikesed detailid päeva üldist fooni on võimelised määratlema.

Pimeduse aeg võtab aina enam võimust. Kaamos hiilib nurga taga ja ootab sobivat momenti rambivalgusesse saamiseks. Eelmisel aastal jõudis valguse võit ennem kohale, kui ma kaamose kohalolemisest teadlikuks sain. Vaatame, mis sellel aastal saab. Ka hingede aeg pole enam kaugel. Mulle meeldivad pimedate aegade õhtud samamoodi, kui valgete aegade olemised. Igal erinev nägu ja tegu. Pimedate aegade juurde kuuluvad küünlad ja mõtted minevikku; valgete aegade juurde aga metsalõhn, lõke ja mõtted tulevikku. Ühine nimetaja on seos olevikuga.


Head pühapäeva jätku!

1 kommentaar:

  1. Pühapäevase äraolemise taustaks: https://www.youtube.com/watch?v=Ewe4_6gLBN4 ja siis see ka: https://www.youtube.com/watch?v=QvMKsgVBzMo

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...