Laupäev, 14. oktoober 2017

Aeg kaob käest...

aja liikumine (leid netiavarustest)
Sellega on niipidi, et ega väga ei kao ta iseenesest kuhugile. Tegin kalapäeval ühe tiiru mööda Eestimaad. Osalesin ühel seminaril, mis lõppes soovijate ühise teatrikülastusega. Olin ajakavas märgitud kui üks esinejatest, mida ma tegin (st esinesin), kuid ülejäänud päev oli mõnusalt asjalik ja kuulaja/vaataja rollis.

Tervik oli harmooniline, st esinejad sisukad, osalejad aktiivsed ning kokkuvõttes oli tegus päev. Teatri osas ma alguses kahtlesin. Mitte, et ma minna ei oleks tahtnud. Kaalusin ülipikkade sundasendite võimalikke mõjusid seljale. Kodust väljusin hommikul pool üheksa ja tagasi jõudsin veidi ennem keskööd. Koju naastes sai minust kohe vertikaalasendis meritäht.

Kultruuriampsu huvi kaalus üle muud huvid ja nii ma end päeva lõpetuseks Rakvere teatris Lendas üle käopesa vaatamast leidsin. Õnneks on teatris toolid seljasõbralikud. Kui ma mõnedkümned aastad tagasi sama pealkirjaga lavastust vaatamas käisin, siis lõpetasin psühhosomaatilise (pealt 39se) palavikuga järgmiseks hommikuks. Sedakorda piirdusin nn tibutagi ning sisemiste mõtterongidega.

Mulje oli sama sügav, kuid sedakorda juba teadsin, mis mind ees ootas ning hinge alustalad ei vappunud sel moel (eks ma olen nüüd kogenum ka). See on üks vähestest teostest, mille puhul mulle on meeldinud nii raamat, film kui etendus.

Ikkagi oli päev minu ebastabiilse seisundi tõttu ülipikk ning nägin eile suurt vaeva, et planeeritud tegevused ära teha. Mingil hetkel tundsin, et piir tuli ette. Kuid sisemine äraolemine oli väärt seda pea viiteteist  sundasendites veedetud tundi. Meenus kohe ka see elukvaliteedi jutt. Brrrr...

IlmaVana on taevased kraanid lahti unustanud. Niiskuse ja transpordis veedetud aja peale meenutasid mu kahjustunud käenärvid, et nad vajavad keskmiselt soojemat ning kuiva keskkonda. Mõtlesin välja, et tuleb kududa nn käekaitsmed, sest niiskuse hooaeg on alles alanud ning ma ei ole huvitatud kahetunnise intervalliga öö-unedest.  Pean end kokkukorjama hakkama ja jututunde pidama minema.


Mõnusat nädalavahetust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...