Kui ma eile
loengutepidamiselt kodupoole lonkisin, siis leidsin endalt küsimast, et kuidas
ma nn õpetamiseni olen jõudnud? “Niinimetatud” sõna õpetamise ees kasutan
sellepärast, et ma juba jupp aega ei pea õigeks (tekitab minus väga vastakaid
tundeid) selle mõiste kasutamist oma tegevusele.
Nii et jätkuks
eelmisele postitusele
vahendan enda ja ühe koolitaja mõtteid/arutlemist mõistete õpetaja/õppimine
kohta. Olen kirjutanud ka eelnevalt, et nn klassikalise kantslijutluse ajad on
jäädavalt möödas.
Üks meie
koolitajatest Kristel Jalak
arutles õpetaja/lektor/koolitaja mõiste üle ning ütles muuhulgas, et tema jaoks
on lektor pigem solvava maiguga. Kaasneb see tunne sellepärast, et kui
koolitatavad vaatlevad loengupidajat muigvel näoga, et tuleb keegi kuskilt ja
hakkab targutama, et tegelikult.... osalt õige ka ja osalt...aga mitte see pole
oluline. Tagasi mõtte juurde.
Arutluse käigus
jõudis ta ajalooni, et klassikaline õpetamise meetod (loeng) on pärit ajast,
kus kogukonnas oli üks (või siis mõni, aga igal juhul vähemus) lugemisoskusega inimene
ja selleks, et algselt piiblit lugeda või raamatutest tarkusi või ajalehtedest
uudiseid (ehk siis uusi teadmisi) edasi anda, siis see üks oskaja luges
kuulajatele tekste ning sealt kasvas välja klassikaline õpetamise meetod.
Ajad on muutunud
ja inimesed koos nendega. Me oleme ammu kirjaoskaja rahvas. Tänasesse päeva ja
eriti täiskasvanud inimesele uute teadmiste/kogemuste edasiandmiseks/omandamiseks
ei sobi enam monoloogi pidamine. Põhus lihtne - see pole efektiivne. Kasutegur
on madal ja ressursikulukas ka. Lisaks on vahepeal teadlased uurinud, kuidas
täiskasvanud inimene kõige paremal moel uusi teadmisi/kogemusi omandab.
Sestap jõudis
Kristel Jalak aruteluga sinnamaale, et tema isikliku nägemuse kohaselt sobiks
tänasele täiskasvanud inimese koolitajale mõisted: arengunõustaja või
arengukonsultant, mis sellele tegevusele ja selles kasutatavatele meetoditele
oleks kohasem kasutada.
See arutluskäik
ja tulemus vastab ka minu sisemisele äratundmisele. Ma ei saa/ei edasta
kuulajatele pelgalt fakte ega ka mitte absoluutset tõde, vaid vahendan
võimalusi uute teadmiste/kogemuste omandamiseks. See on interaktisoon, mis
eeldab auditooriumisolijate aktiivset osavõttu. Ma saan edasi anda seda, mida
kuulajaskond on valmis vastu võtma. Ja kuidas seda teha, see on peamine
efektiivsuse võti. Õnneks on palju-palju erinevaid meetodeid, mis ei abista
ainult mind, vaid on abiks ka uute teadmiste omandamisel.
Aga kuidas ma
siis oma näpu nn kuradile andnud olen? See on tulnud täiesti salamisi. Kunagi
sajandi algusaastatel pöördus minu poole ühe ülikooli esindaja ja uuris, kas ma
oleksin huvitatud tudengitele edasi andma teadmisi Euroopa Liidu
institutsioonidest ja dokumentatsioonist. Olin sellel ajal aktiivselt EL-i
institutsioonide vahel toimetamas ja osalesin ka mitmes töögrupis ning
sellealane teadmine alles hakkas Eestis levima. See oli uus ja põnev väljakutse
ning muidugi olin ma nõus (peale sügavat nõupidamist perekonna ja oma ajakvaga).
Ja sealt edasi tuli kõik kuidagi sujuvalt: üks aine ja siis järgmine ja veel ja
järgmine kool...avatud koolitused jnejne. Tänaseks on ilmselgelt ülekaalus
teadmiste edasiandmine ja vähemuses reaalne töö neis nn õpetatavates teemades.
Kuigi täiesti reaalset töötegemist ma ei lõpeta, sest valdkond muutub nii
kiiresti, et ma kaotaks oma professionaalsuse ja ei oleks enam pädev nn
õpetajana. Ka on see töö siiani piisavalt põnev, et ma ei raatsiks loobuba...ei
ühest ega teisest, sest mõlemad suunad on siiani väga suurt rahuldust pakkuvad.
Eks aeg näitab. Kogemus ütleb seda, et mingil ajal tulevad ristteed, kus tuleb
valikuid tegema hakata.
Palju Head!