Kolmapäev, 14. juuni 2017

Kas rutiin võib olla inspireeriv?

vaata ja Sa näed
Teen ühe motivatsioonipostituse enda jaoks, et saaks näpud tööle, Pegasuse õiges suunas liikuma ja päeva sisulise osa liikuma. Väga ambitsioonikaks, kuid tegelikult pole üldse palju vaja, et pea nn tööle hakkaks ja Pegasus oma tiivakesed tööle paneks.

Ilm on kenasti vaimutööd toetav. Eile ennem uinumist tabas mind uid, et me kõik ei põle ühesuguse leegiga. Mis paneb inimese oma tööd tegema nii, et ta end seda tegema võib unustada? Või siis niipidi, et kaua jaksab inimene teha midagi, mis ei tekita mingeid emotsioone peale selle, et peab minema ja tegema midagi, mis on nagu...meeehhh? Kas selle jaoks ongi hobid ja tarbimisühiskond välja mõeldud, et kuskilt peab see positiivne emotsioon tulema?

Mina kuulun nende hulka, kelle jaoks on töö ja hobi üheks segunenud. Olen selles valdkonnas tegev olnud sügiseks kaks aastakümmet. Isegi tiba peale, sest ka eelnevad aastad tegelesin kaudselt selle teemaga. Ilmselt see eelnev osa mind endaga kaasa haaraski, et jõudsin just nimelt selle ukse avamiseni.

Kuna valdkond on mega mitmepalgeline, lai, sügav ja eritahuline ning interdistsiplinaarne, siis pole mul korda ka tekkinud tunnet, et kõik on end ammendanud ja peaks midagi uut vaatama, mis elusse värve tooks. Ehk siis olen elanud oma töises elus pidevalt nn homses ja aidanud luua seda tänast reaalsust, mis meil mõnusalt ja mugavalt tugitoolist lahkumata olla võimaldab. Ja seda kõike väga erinevates rollides.

Aga sellest sisemisest põlemisest. Mingi etapi lõppedes ja tulemuse valmides tunnen end nii tühjana, et päikese käes on ka külm ja kõle. Samas loomise faasis olles pole vahet, kas on öö või päev, sest ajataju pole. On vaid eesmärk ja keskkond. Ja nii ongi vahel jõudnud hommik kätte ennem, kui olen teadvustunud, et ennem ärkamist tuleks ka magada.

Ütlete, et mõnede tööde puhul ei saagi sellist sisemist põlemist tekkida. Muidugi ei saa olla põlemine ühe intensiivsusega katkematult. Lõpetasin reaalkallakuga gümnaasiumi ja ühtlasi käsitöömeistri kutse saanuna. Tol sügaval sovjetiajal said kõik gümnaasiumilõpetajad mingi kutse, sest nii oli tavaks: poistest reeglina tislerid, treialid, automehhaanikud vms ja tüdrukutest müüjad-kassapidajad, lüpsioperaatorid, kokad  vms.

Meie keskkoolis oli tüdrukutel valida kas müüja-kassapidaja või käistöömeistri kutse. Kuna mulle müüja-kassapidaja mingit sära silmi ei toonud ja päris väiksest peale olin vanaema karmil juhendamisel käsitööga nii või teisiti tegelenud, siis oli see viimane valik täiesti loomulik. Gümnaasiumi esimene aasta oli nn õpipoisi aasta, kus ARSi käsitöömeister meid juhendas.

See lõputu töövahendite ja metoodikate omandamine, töönäidiste tegemine, vormistamine, kataloogimine igal nädalal neli tundi oli kohati tüütu minu jaoks, sest vanaema oli selle juba selgeks teinud. Kuid siis tuli põnev osa. Kvaliteetsema töötulemuste saajad said esimesi proovitöid ja siis juba tellimusi.

Gümnaasiumi teisel aastal oli mu sissetulek suurem, kui mu juhtivtöötajast isal. Miks ma seda kirjutan? Sest see töö haaras mind jäägitult. Teha midagi tundide kaupa, millest silme all kujuneb midagi ilusat, tõelist ja kasutatavat, oli väga vinge. Istusin vahel kõik nädalavahetused tikkimisraami taga, sest oli põnev. Kõlab jaburalt, onju? See oli nagu matemaatika – sulnis ja harmooniline.  

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et iga töö võib olla kaasahaarav ja inspireeriv juhul, kui see nn hingele pai teeb. Ka kõige rutiinsem neist. Tikkimine oli lisaks väga hea nn kõrvalsissetulek. Tikkijaid oli alati vaja, eriti suurtellimuste puhul ja töö oli väga tasuv ning aitas mind üle õppimisaegsest rahapuudusest jne.


Sellised mõtisklused siis teemal, et kuidas saab tööd teha, mis midagi ei paku? Tean, et mina seda kaua ei suudaks. Olen ka selle teadmise kogemuse kaudu saanud. Kuidas Teil on? Mis on primaarne, kas teha tööd, mis huvi pakub või pole vahet, peaasi, et tasu oleks piisav?

4 kommentaari:

  1. Midagi muud tarka öelda pole, kui et jälestan, nagu päriselt JÄLEStAN naiskäsitööd v.a. sallide kudumine. Salle olen nõus kuduma =) Siiamaani mõtlen "jeee!" selle kohta, et ma enam pole põhikoolis ja ei pea heegeldama, õmblema, tikkima, kampsunit kuduma, kindaid ja sokke kuduma ...
    Ma ei tea, vbla jälestaksin meeskäsitööd ka, pole väga proovinud - aga saan aru, et vähemalt ei pidanud poisid seda kodus tunniks valmis tegema, nad tunnis tegidki.

    VastaKustuta
  2. eheee. tean paljusid, kes ei talu ka sõna käsitöö hääldamist. pidi tekitama külmavärinaid. normaalne ju. eks igal omad eelistused või valikud.

    Sinu jaoks on lihtsalt teised valikud ja dimensioonid. ja kindlasti on midagi, mis Sind jäägitult haarab või millega Sulle meeldib tegelda: kirjutamine, larpimine jms, millest sa nii haaravalt kirjutad.

    mu mõte oli, et vahel leiba inspiratsiooni ka sealt, kus seda pealtnäha olemas pole. ma näiteks ei talu rohimist. kui majaomanik olin, siis kaifisin oma aias olevaid lilli, kuid jälestasin (ikka kohe väga) rohimist. kasutasin kõiki vahendeid, et seda nilbust vältida. lõpuks tunnistas üks mu väga hea tuttav, et talle meeldib rohida ja nii me kompromissini jõudsin. mulle meeldisid lilled ja nende eest hooldamine, kuid see nokkimine jäi selle hooleks, kellele see meeldis. mõlemad olime rahul. kiiksud nohh...

    minu jaoks on käsitöö ühtpidi rahustav, teistpidi mõtteid korrastav ja samas ma näen ka kohe reaalset tulemust. see viimane on eriti oluline. eks hulludele ikka mõjub peenmotoorikaga tegelemine positiivselt.

    VNN, maailn on ju omapaljude võimalustega põnev koht, millest imed ei saa iial otsa!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tähed on sassis ja kappavad koos Pegasusega kuskil. sry, aga ma ei viitsi ka parandama hakata.

      Kustuta
    2. Muide, rohida mulle meeldib kah =)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...