Vihmase esmaspäeva uitmõtted

sajab...

Kõige keerulisem nädalapäev on esmaspäev. Tõeliselt sinine. Vaimne pohmakas. Alati. Esmaspäeviti mõtlen  tavaliselt, millal puhkusele saab. Kui esimesed töised tegevused tehtud, siis läheb edasi nagu lepse reega. Kuid see rattasse ronimine on vaevarikas. Kogu olemus mõtleb puhkamise ja mängimise peale.

Avasin Pandora laekad ja tundsin, kuidas hakkan otsima ettekäändeid, et asiselt teelt kõrvale keerata. Kõik, mis veel reedel tundus põnev ja huvitav olema, ei ole täna enam kutsuv. Miks see asiseks hakkamine nii vaevaline peab olema? Samas eks ole ka tehtud küll ja veel ning õigustatud oleks paar nädalat puhata ju küll. Ilmselt jaanipäevast oleks mõistlik paar nädalat mittemidagi teha. Elame-näeme.

Lugesin ennist blogisid ja mõtlesin, kas üks heaoluühiskonna hädasid ongi see, et toidust saab kultus? Söö seda või ära söö seda, tee nii või tee naa. Kaheldamatult on ühed populaarsemad blogid toidublogid. Miks muutub elementaarne või siis nn taustategevus primaarseks ning päevad orienteeritakse läbi toidufookuse? Ja siis kurvastatakse, et tonnide kaupa toitu visatakse ära ja kõige rohkem läheb toitu raisku kodutarbijate poolt. Kui toidust tehakse kultus, siis nii juhtubki. 

Miks saavad teismelistest ökofriigid, kes paaniliselt midagi päästavad või loosungitekorras kaitsevad? Nad on aktiivsed, pühendumisvõimelised ja järjekindlad, kui neil on veendumus, et ajavad nn õiget asja. Samas nad ei ole iseseisvalt võimelised sellistes aktsioonideks. miks täiskasvanud manipuleerivad nendega? Vastutustundetu, kuid võim on magus. See on nagu narkootikum. 

Kuhu on kadunud võime terviklikult vaadelda või järeldusi teha? Ja see kampaaniakorras tegude tegemine. Mille jaoks see hea on? Saan aru hooajaliste tegevustega seotud talgutest, kuid need ühekordsed hurraaga väljaastumised? Ja täna on suur osa kampaaniatest kaudselt seotud sügiseste valimistega. Seda, mida politiseerimine kohalike omavalitsustega tegi, seda tajume täna kõik ja see ei ole meeldiv.

Looduse toimemehhanisme ei ole võimalik üleöö muuta ning tulemusi saavutada ning omaenese tarkusega loodusseadustesse ei ole  võimalik muudatus sisse viia. Meenuvad aegade hämarusest mitšuurinlased, kes teatasid, et inimene ei vaja looduselt armuande, vaid võtab, mida tahab. Selle tulemusel muudeti jõgede voolusänge ja tehti veel igasugu trikke, mille tagajärgedega täna kohalik elanikkond vaevaliselt toime tuleb ja proovib taastada algset olukorda.

Selles haiglases edukuse rütmis kaasalidudes jääb oluline märkamata ning ühel päeval on vaim väsinud, hing katki ning eksperimentidest kurnatud organism karjub kõva häälega appi. Kõik teod, mida teeme, jõuavad meie enesteni tagasi. Kas varem või hiljem, kuid jõuavad. Mida pikem on aeg, seda rammusam on protsent ja seda nii hea kui halva puhul. 

Hooligem endast!