Reede, 23. juuni 2017

Unised mõttegragmendid mõttepuult (vol palju)

Rahva Raamatu killuke
Sedakorda on maailm mõned järgmised päevad väljasurnud olekus. Mõnus. Lihtsalt olla ja mitte midagi mõelda. Puudub vajadus igasuguse liigutamise järele. Sain eile mõned kõned, kus tuttavad meenutasid, et ehk on tagumine aeg minult tolmukiht maha pühkida ja vedida mind loodusesse lõkke serva maailma lahkama. Mõte oli hea, kuid ma ei kavatse oma tugitooli  ja voodi visuaalse perimeetri ulatusest lahkuda. Organiseerisin mõned raamatud ja täna teen poetuuri ning ei kavatse järgnevad päevad teha midagi suuremat, mis juuresolevast pildist suuresti erineks ning ei, ma ei unusta raamatut käeulatusest väljapoole.

Ilmad on nii heitlikud olnud, et pole kuidagi seda Suure Suve tunnet peale tulnud. Mitte, et see minu jaoks midagi muudaks, kuid jahmatav tõdemus on see, et järgmisest nädalast hakkab pimedamaks jälle minema. Päris puhkuseni ma sellel suvel ilmselt ei jõuagi, ehk mõned nn pikemad nädalavahetused. Lootsin, et saan selle nädalaga järgmise kvartali tööplaanid paika, kuid erinevatel põhjustel nihkus täpsustumine järgmisesse nädalasse. Siis on nii. Igatahes on nädala lõpuni vaikelu.

Kõik koolilõpetamised on selleks korraks läbi. Õpetamised ka. Tore. Ma jõudsin just ära tüdineda. Igal tegevusel on piir, st vaheldust või pausi on vaja, sest muidu  valdab tüdimuse tunne ja sellega seoses ei ole tegevuse kvaliteet enam päris see, mida tahad. Inimesed on erinevad. Mõned naudivad lõppematut rutiini suurima rõõmuga, st et ei ole muutusi ja kõik ongi pidevas rutiinis. Minu jaoks on vaja vaheldust ja seda nii teemades, tegevustes, kui ka tempos.

Huvitav leid veel, et ma pole sellel kevadel kordagi kätte võtnud heegelnõela. Tavapäraselt ma sügisest kevadeni koon ja kevadest sügiseni heegeldan. Sedakorda ei mingit käelist tegevust. Samas, kui järele mõelda, siis pole ka füüsilist aega jätkunud. Näis, kas suvejooksul valmib miskit uut või jääbki sellel aastal vahele. Viimaseks tööks jäidki tugitoolide käetoekatted. Aga mul on alati varuks poolikuid töid. Üks kardin ootab jätkamist. Tiba üle meetri on valmis, kuid kuna kiiret pole ja see on ajas aegumatu, siis pole vahet, millal jätkan. Ükskord saab ta niikuinii valmis. Pigem on käsitöö teraapiline tegevus, mis aitab mõtterongid õigetele teedele suunata.

Mida veel? Mõttetegevus on laisk, kaootiline, mõnusalt sumisev. Ükski mõtterong ei vurista, ükski kohustus ei tiksu kuklas, lihtsalt olen ning kulgen.... mida veel on õnneks vaja peale tasakaalus inimese enda ja piisava vabadusega teha mida iganes  või jätta kõik tegemata? Juba see teadmine on väärt.

Nautige hetke ja kõike seda, mida Aeg Teile pakub! Alati on kuskil läheduses mõni ime, mis Teid varitsemas on. Head Leidmisrõõmu!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...