Sõna tähendus ja olulisus, ehk põhjuse ja tagajärje seos

Mõttefragmentide pühapäevane vaatlus. Jäin vaatluse juures pidama sõnade tähenduse üle (jälle). See mõte tuleb mind kummitama alati, kui suhtlemisel inimestega tekib kas pingeolukord või on mõtete erisus. Me kasutame sageli samu sõnu, kuid nende tähendus eri inimeste jaoks on erinev. Sestap on alati oluline suhtlemisel teada, et pooled saaksid kasutatavatest sõnadest ühtmoodi aru. Kehtib iga elu valdkonna puhul.

Jõudsin kunagi selleni siis, kui argipäev koosnes rahvusvahelistest läbirääkimistest. Veel tähelepanekuid. Kui suhtleme teist keelt rääkivate inimestega, siis oleme sõnade valikul ja mõtete väljendamisel hoolikamad (ilmselge seos  võõrkeele oskusega). Kui suhtleme emakeeles, siis mõtleme oma väljaöeldud sõnade üle vähem. Ja kui sotsiaalne mõõde juurde tuua, siis suurema süvenemiseta oma kasutatavatesse sõnadesse suhtleme lähedastega, st mida lähem on inimene, seda vähem me end väljendades kontrollime. Traagika tegelikult.

Järgmine mõte, mis seondub  sama teemaga, on vastutus oma väljendatud sõnade eest. Olen sisemise tsensuuri teemal ka ennem arutlenud ja siin kirjutanud Sõna jõust ning vastutuse adumisest. Asjakohased näited siin on Manjana ja Ritsiku postitused ning nende juures olevad kommentaarid. Vähe erinevast aspektist, kuid ikkagi sama ühisosaga – väljaütlemine ja sõnade tähendus ning põhjuse-tagajärje vaheline seos.

Inimene on enesekeskne. Ellujäämiseks vajalik. Kuid elame sootsiumis ja mida aeg edasi, seda enam sõltub meie tegude tulemus mitte vaid ainult meist endist, vaid meeskonnatööst. Millest saab järeldada, et meie saavutused ei sõltu niipalju sellest, mida me teame ja oskame, vaid on otseses sõltuvuses meie sotsiaalsest võimekusest ja intelligentsusest end arusaadavaks teha, ehk siis enesemüümisest (minu isiklik meelevaldne väljend).

Võib vabalt iseloomustada lausega – meie saavutuste tulem sõltub meie enesemüümise oskusest. Vahet pole, mis valdkonnas. Ka sõpruse ja suhete kvaliteet lähedastega on otseses sõltuvuses meie sotsiaalsest suhtlemisoskusest (ehk siis enesemüümisoskusest). Hiilgavad teadmised ja paljud kogemused (vahet pole milles) ei garanteeri automaatselt mitte midagi.

Paradigma seisneb aga selles, et sotsiaalne võimekus ja intelligentsus muutub järjest rabedamaks.  Inimeste võimekus end väljendada ja sõnastada oma mõtteid/soove/vajadusi muutub aina raskemaks. Viimane loengutepidamise aasta on seda selgelt tõendanud. Pea tuhat inimest on sellise järelduse tegemiseks piisav kogus. Funktisonaalne lugemise, kuulamise ja arusaamiseoskus on langevas trendis. Ja siin ei ole seost vanuse või elukohaga. 

Sõnavabadusest on tekkimas omamoodi kõverpeegli efekt: kõik, mida sülg suhu toob või sõrmede vahendusel ekraanile jõuab, paisatakse kiirelt avarustesse mõtlemata, mida see endaga kaasa toob. Ja kui sõnad tekitavad väiksema või suurema lainetuse emotsionaalses olemises, siis visatakse õlgu kehitades õhku sõna: vabandust või siis väljend: ma ei mõelnud sellega midagi halba ja ... minnakse silmagi pilgutamata edasi.

Sisemus klaar ja õigust jääb veel ülegi. Olukord teiseneb aga kohe, kui Ütleja ise satub olukorda, kus kellegi väljaöeldud või –kirjutatud sõnad sisemusse väljakallatud solgipange tunde tekitavad. Siis järgneb pikk tiraad sellest, kuidas on ebaõiglaselt käitutud ning ennem ütlemist/kirjutamist võiks natukene mõelda ka.

Panen teema siinkohal järge ootama, aga Lugeja mõtted nn kommidena on alati teretulnud.

See on blogi 200-s postitus ja peagi saabub ka 20 000-s klikk ning lähipäevadel saab blogilapsuke aastaseks.

Palju Häid Sõnu ja Mõtteid!