Laupäev, 24. juuni 2017

Carpe Diem!

Teate, mõnus on. Jõin hommikukohvi ja vaatlesin aknast pea väljasurnud linna. Vaikus oli laskunud maailma. Nüüd juba vaikne ärkamine ja liiklus võtab vaikselt tuure üles. Tore on, kui inimesed on võtnud aja ning viibivad koos kõigi  nendega, kes nende jaoks olulised on. Õhus on selline sõbralik ja soe vibratsioon. Kindlasti on paljudel hommikul ärgates silmad tiba kissis ja päkapikud teevad peas sepatööd, kuid sees on helge olemine ja teadvustumise hetkel tuleb kindlasti mõte, et homme ei pea ka veel midagi asist tegema.

Sain eilse päevaga end peaaegu üdini välja puhata ja hommikul tekkis juba väike mõttefragment, et võtaks sõbranna pakkumise maailma lahkamise osas vastu. Ilmajaam lubas tänaseks päevaks sadu ja oleks ju tore vihmakrabina saatel ja kaminatule valgel diivaninurka kerratõmbunult veeta aega koos nende inimestega, kes hingele pai teevad? Näis, kuidas mõte peas pesa punub. Ei seo end ühegi lubadusega, esialgu on mõnus mõttega mängida.

Mõned töised mõtterongid vurasid ka peas ringi, kuid suunasin nad lahkelt mujale. Kokkulepe on kokkulepe. Kui ikka pea puhkusele saadeti, siis nii on. Mis veel valikusse kuulub? Mõtlesin korra, et puhastan ka ülejäänud elamise uksed ära. Esialgu jääb ka see mõtteks. Eelmise nädalavahetuse suurkraamimisega ma ustepesuni jõudsingi. Peale viie ukse küürimist sain järgmisel hommikult tundma ka neid lihaseid, mida arvasin lõplikult kadunud olevat. Nii et, oleks kasulik ka need kolm puhastamata ust ära küürida, ei peaks muretsema piisava liikumise pärast ja saaks järgmise suurpuhastuse etapid ette võtta. Näis, kas õhtu lõpuks võidab ratsionaalsus või laiskus.

Jaanilaupäev jäi minu jaoks ka sellel aastal sümboolseks. Tule asendusena panin küünlad hoopis põlema ja vaatasin õhtul telekast Elementary poolelijäänud esimest hooaega. Sai väga mõnus olemine. Telekas on vahelduseks täiesti tore aken. Puhkamine on tõeliselt lõõgastav tegevus. Ilmselt homme tunnen juba tahtmist elamise uks väljaspoolt kinni panna ja olen maailmaga kohtumise lainel. Eneseurkimisega tegelemiseks ei ole veel päris õige aeg, aga kaugel see ka enam pole.

Püüan keskenduda hetkele ja kohalolemise teadvustamisele. Ka paras harjutus, kui pikka aega vaade ja olemus nn homsele on suunatud.


Carpe Diem!

2 kommentaari:

  1. Teinekord on päeva püüdmise asemel mõnus ka päeval lihtsalt lendu lasta minna. Läeb nagu seebimull sillerdades kaduvikku, üksainus seebimull, rohkem ei puhugi.
    Järgmised päevad on tegusamad, mine võta kinni, kas tegemist on siis mööda lastud nullpäeva kompenseerimise või läbinisti puhanud vaimu valmisolekuga rattas edasi liduda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. täiesti nõus. vahel on päeva lendulaskmisel oluliselt vingemad tulemused kui kohusetundega ja vastutahtmist tehtud tegevustega.

      ei teinudki mittemidagi, lihsalt olin seni, kuni Elu võ õigemini lähedase Surm välguna sisse tormas. proovin just mõtteid sõnadesse saada.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...