Kolmapäev, 30. november 2016

Jätkuvalt enesekindluse mõiste järellainetustel

...kuidas?
Ritsiku postitus enesekindlusest ja sealsed kommentaarid panid mind kohe sügavale endasse kaevuma. Vahel juhtub nii, kui mõne sõna tähenduse üle, mida sagedasti kasutada, mõtlema jääda, sestap jätkan oma ajaveebis mõtte veeretamist.

Esmalt juurdlesin, et mida enesekindlus minu jaoks ikkagi tähendab, st mis on selle sisu minu jaoks. Kondasin paremaks arusaamiseks mööda imelist internetti. Jõudsin TLÜ õppematerjalini ning sellekohaselt: “Enesekindlus ei tulene ainult kas iseloomust või keskkonnast vaid seda vaadeldakse kui kontiinumit, mille ühes otsas on isiksusest- ja teises keskkonnast pärinevad mõjud. Enesekindlust defineeritakse kui inimese usku soovitud tegevust edukalt sooritada.”

Siis jõudsin ühe vana Horizondi artiklini: Enesehinnang koosneb enesekindlusest ja endast lugupidamisest. Enesekindlus on usk iseendasse, oma teadmistesse ja oskustesse.” Sellest artiklist meeldis mulle tõdemus: Enesekindluse aluseks on positiivne ja adekvaatne enesehinnang, mis võimaldab uskuda oma võimetesse ja tugineda eelnevatele saavutustele.

Peale lugemist, mõtlemist ja sõnastamist jõudsin järeldusele: enesekindlus on teadlikkus ja veendumus millestki (või millegi kohta). Kui ma olen juba milleski teadlik, siis tähendab minu jaoks see seda, et ma usun.

Lugedes erinevaid vaabiallikaid pidin tõdema, et mõisteid: enesekindlus ja eneseväljendus ja enesehinnang, kasutatakse ka sünonüümidena, sest eks nad ju ühisosa endas peida. Aga tagasi enesekindluse juurde.

Endas saab kindel olla siis, kui ollakse teadlikud. Täiesti loogiline. Kui ma ikka ei tea (kas siis fakte, olusid, millegi sisu vms), siis kuidas saaksin ma kindel olla. Kui just mitte selles, et ma ei tea. Ka see on teadlikkus. Sealt edasi siis, kas ma vajan neid teadmisi või mitte?

Küsimus võib tekkida juhul, kui hakata juurdlema selle üle, kas ma olen piisavalt teadlik või kui palju on vaja teada selleks, et öelda, nüüd on piisavalt infot/teadmisi/fatke, et saada teadlikuks. Ja kui mul juba piisavalt teadmisi, siis miks ma ei peaks ennast uskuma? Oluline on kindlasti allikakriitilisus, ehk siis mille põhjal need teadmised veendumuseks kujundatakse? Ja kui ma ennast ka ei usu, siis keda veel?

Seega tuleb endaga ausalt ja hästi läbi saada ning oma teadmised, oskused, vajadused, eesmärgid, tegevused faktidena sõnastada. Kui selle põhjal arutleda, siis pole ju kohta endasse mitteuskumiseks.

Kunagi üks lugupeetud õppejõud ütles, et töö-ülesande püstitamise kvaliteedist sõltub töö tulemuse kvaliteet. Vanaema ei teadnud akadeemilisest sõnastustest miskit, kuid kuulsin oma kasvades korduvalt ütlemist: rabistades tulu ei tõuse või kui aega rohkem oli, siis: ennem alustamist istu maha ja mõtle läbi, kas see hind, mida maksma pead, on vastuvõetav. Lisaks on aastakümnete jooksul pähe kulunud laused: julged teha, pead vastutama; vajadus ja tahtmine on kaks ise asja.  Nii et kõige suurem enesevaevamine toimub iga nn Asja alguses: kas, kui palju, mis eesmärgil, mida selleks vaja on, kas mul tegelikult ka seda vaja on vms?

Mul kulub palju aega otsuse tegemiseks, st kas teha/minna/alustada jms (eriti kui otsused tuleb teha eluliselt oluliste teemade osas või pika aja peale). Siis tahaks sageli öelda nagu Tõnisson: oleks teadnud,  oleks kohe kottu ära läinud. Ja kuhjade kaupa on kõhklusi, kahtlusi, näpp suus maasistumisi: kas ma ikka vajan kogu seda komplekti ja mida see tegelikult minu jaoks tähendab, st milliseid ressursse see eesmärgi saavutamine minu käest nõuab; kas ma olen nõus kogu komplektiga jne?

Ja siis, kui ma endas otsuse ära olen teinud, siis pole enam kahtlusele kohta, siis tulevad tegevused. Võib muidugi juhtuda, et esineb nn töiseid seisakuid, kui vahepeal on olud muutunud (vahel ka eesmärk modifitseerub Ajas) ja tuleb ümberhindamisi teha või tuleb teadmisi juurde hankida või arutleda vms. Kuid kahtlemise kohta, et kas ma ikka… - pole olemas. On olnud olukordi, kus tuleb joon ennem eesmärgi saavutamist alla tõmmata, kuid see ei tulene kahtlustest, vaid tehioludes vahehindamiste tulemusena ja võib olla ratsionaalne või lausa eluliselt vajalik. Vastutuult sülitamisel mõtet pole.

Ilmselt tuleb mul tänada oma esivanemaid, kes mind kasvamise ajal selliselt arutlema harjutasid, et ma teel eesmärgi poole kahtlemisega enam ei tegele. Insenerist isale meeldis (kusjuures siiani meeldib) kangesti Hiina sõjandusstrateegi  Sun Zi (eri allikad kasutavad erinevaid nimekujusid) raamatut “Sõja seadused” tsiteerida. Keskkoolis lugesin selle ka kaanest kaaneni läbi ja kuna tegemist oli nn rotaprindi verisooniga, siis kahekümnendate eluaastate lõpuks oli see üsna näruseks loetud. Siiani ilmuvad vahel laused silme ette, kui ma mingeid tegevusi kavandamas olen, a la: kes ei eksi, selle võit on kindel; nähes kasus kahju, saavad ettevõtmised usaldusväärseks; edu sõltub võitlusvõimest; kasu sõltub usaldusest; selleks, et sõda võita, tuleb mõni lahing kaotada jne.

Ja lisaks vanaema ütlemised, mis mind siiani saadavad. Jah, ma olen endas kindel, kui ma olen otsuse ära teinud. Kas ma seda endas kindlat olemist välja näitan? Mitte alati, ja puudub ka vajadus igapäev loosungitega  ringiliikumiseks.  Sõltub sellest, milles olla kindel ja mida selle teadmisega ette võtta vaja on.

Kui ma veel õpilane olin, siis oli mul vanematega kokkulepe, millised on need õppetulemused, millega nad rahule jäid ja korda ma ka ei ületanud seda kokkulepet. Selle eest õppisin väga varakult selgeks protsentide ja aritmeetilise keskmise arvutamise.

Ehk on mu enesekindlus tulnud ka kogemustega: mu ema invaliidistus, kui ma lõpetasin põhikooli ja kogu vastutus olme, ema hooldamise ning mu õppimise eest lasus minul, sh tegin ma ka tööd.

Mina olin see, kes majandas, haris, varustas, käis haiglate ja apteekide vahet ning organiseeris emale transporti, käis koolis ja trennis, sai töö tellijale tähajaks üle antud ja kogu muu värk, millega tavaliselt vanemad tegelevad. Ema osaks oli olla logistikakeskus,  sise- ja kvaliteedikontroll, st et Õiged Asjad Õigeks Ajaks soovitud tulemusega valmis saavad. Kuna isal oli tolleks hetkeks uus perekond ja elu rajamisel, siis oli tema osaks pigem Välise Vaatleja, mitte Osaleja roll.

Kui ma vahel meenutan, siis kogu selle komplekti juures meeldis mulle see asjalik olemine ja otsuste tegemine. Ema loengud olid vahel väsitavad ja vahel lõppesid ka totaalsete konfliktidega, kus võitjaks ei jäänud alati ema. Kuid haige inimesega vaidlemine asjade üle, mis sisu ei muuda, on suhteliselt mõttetu, nii et väga palju ma anarhiat ei korraldanud. Ja mul ei ole mälestusi sellest, kus ma oleks kurvastanud või õnnetu olnud sellepärast, et ma ei tea midagi või tunnet, et ma ei saaks hakkama. Pigem oli sageli küsimus, et kogu aeg on kõike palju ja kuidas ma kõigi asjadega vajalikuks ajaks hakkama saan. Mäletan, kuidas päevaplaane tegin ja siis õhtul pliiatsiga järge ajasin ning järgmist päeva parandasin. Tean, et neist aegadest pärineb mu kiindumus ajakavade ja tegevuste järjestamiste järele. Ja seda õhetav-õndsat tunnet, kui ema ütles, et ma tubli laps olen olnud.


Nii et ratsionaalsus, süsteemsus, planeerimine jms tänapäevaste peenete terminite järele elama hakata tuli mul liiga vara ja polnud palju kohta, kus ebakindlus minus oleks halvavaid mõõtmeid omandanud. Aga kasvamise aegu andsin endale lubaduse, et ma omadele lastele võimaldan lapsepõlve, kus nad ei pea Täiskasvanute Maailmas osalema ennem, kui nad selleks valmis pole saanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...