 |
| lammas all paremal nurgas... |
Kas olud tingivad
vajaduse või vastupidi? Igatahes olen valmis jätkama kohtumisi Maailmaga. Hea,
et see nõrkusehetk mind keset auditooriumi või nõupidamist ei tabanud. Kogum
koosneb pisiasjadest. Ärkasin hommikul vaimse pohmakaga ja mõtlesin, et mis see
siis nüüd oli? Mis oli selleks viimaseks piisaks, mis lühiühenduse tekitas?
Kaevasin enda
seest välja kõik need pisiasjad, mis meelele rõõmu teevad ja alustasin koos
nendega päeva. Olemine läks paremaks peale teist kohvikruusi ja ohtrat muusikat
ning meditatiivseid harjutusi ja veeprotseduure (tõsi, vähe teises järjestuses).
Mõtlemisvõime taastus ja surkisin endas, et leida seda kriitilist faktorit, mis
mind musta auku lükkas. Täna on vaja toimivaid ajusid ja ma ei saanud endale
lubada lahinguväljale minemist vegetatiivses seisundis.
Jõudsin
tõdemuseni, et selleks faktoriks olid Inimesed, kes oma süüdimatu
vastustundetusega mul vaiba jalge alt tirisid. Täiesti lubamatu olukord minu
jaoks. Alluda välisele ning lasta sel sisemus tagurpidi pöörata. Minu tasakaal
on minu käes. Ma ei saa lasta end mõjutada sellest, kui teised Inimesed endaga
hakkama ei saa. See on nende tragöödia ja lahendamata ülesanded, mitte minu
omad. Ei ole minu asi põdeda, et nemad oma tegude tagajärgi prognoosida ei
suuda. Kõik ei ole malemängijad ja ei peagi olema.
Teisalt kui nende
suutmatus oma tegude tagajärgi aduda põhjustab minu töö kvaliteedi langust või nihkeid
ajakavas, siis vähem või rohkem puudutab minu sisemust küll. Teema, mis vajab
lähemat süvenemist, et end paremini selliste hetkede eest kaitsta. Pean enda
sees olevaid mõttemustreid muutma. Unustan pidevalt, et olud minu jaoks on
muutunud ja ma ei ole enam see, kes aasta tagasi.
Viga on ka see,
et ma sageli eeldan, et kui minusugune katkine ja pooltoimlemises inimene
suudab, siis terve Inimene peaks suutma ammugi. Vähemalt elementaarses osas, st
täitma ise vabatahtlikult võetud kohustusi ja vastutama enda öeldud sõnade
eest. Ja elatud aastate arvuga pole siin mingit pistmist.
Olud ja keskkond
on pidevas muutumises ja muutustega tuleb kohaneda, vastasel juhul leiabki
inimene end Elu mustadest aukudest. Harjumusi ja mõttemustreid tuleb pidevalt
üle vaadata ja kohandada. Väikeste või suurte jalanõudega ringi kakerdades on
kukkumine või muud ebamugavused liikumises garanteeritud. Kõik saab alguse
Inimese enda seest ja selleks, et Elu elamisväärne oleks, selleks tuleb esmalt
endaga hästi läbi saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar