Mõtete vaatlemisest pooltalvises metsas

mõtete vaatlus...

Hommik algas sellega, et ilm kutsus välja. Selline tabamatu kutse oli. Istusin ja jõin kohvi ning aknast õue vaadates tundsin tõmmet välja minna. Mis siis ikka. Riided selga ja metsapoole minema. Pühapäevahommikud linnas on vaiksed. Tunned, kuidas linn magab. Selline unine vaikus, isegi autod tunduvad sõitvat aeglasemalt. Inimesi pea liikumas polegi, vaid mõned üksikud koertega jalutajad.

Jõudsin sügis-talvisesse parkmetsa. Aeg on nagu kahe aastaaja vahele kinni jäänud. Sügis ei ole jõudnud lõpuni ära minna ja talv on kohale jõudnud. Kõik krabiseb ja kahiseb. Tänane olemine nõudis kõrvaklappide ärapanemist ning ilma kuulamist. Ilmselt sellepärast ka see väljamineku tõmme oli.

Metsas või  mereääres olemine teeb hingele alati pai. Sees saab suurem ja avaram olemine. Selleks, et endaga hästi läbi saada ja hingerahu oleks, selleks on vajalik endasse vaadata. Mõtete vaatlemine on vajalik. Kunagi üks hingamise terapeut õpetas. Ennem teda õpetas üks joogaõpetaja ka, aga siis oli selle kohta teised sõnad ja metoodika. Ja ennem seda õpetas vanaema, kuidas sisemisi tasakaalusid hoida tuleb, et endaga vastuollu ei läheks.

Vaatled mõtteid nagu pilvi. Ei peata neid, lihtsalt vaatled nii nagu selili suvisel välul poolkissis silmadega lapsepõlves pilvi vaadeldud sai. Tempo vaheldub, mõned mõtted on tumedamad, mõned heledamad, mõned on suuremad ja mõned on väiksemad. Neid ei tohi ei aeglustada, kiirendada ega ka seisma jätta, vaid tähtis on püsida just selles tempos, milles nad liiguvad. Vaatlemine ongi ju mitte sekkumine, vaid kulgemise jälgimine.

Kui niimoodi endasse vaadata, siis on tunne, et maailm kaob, aeg peatub ja oled kuskil dimensioonide vahel, teises ajas ja kohas. Tavaliselt ma sellisteks aegadeks metsas istun ja toetan selja vastu puud ning mere ääres leian ka istumiseks sobiva koha. Soojemal ajal saab selja vastu kivi panna. Puude ja kivide energia selja vastas on erinev. Ka puudel on erinev energia voolamise kiirus.

Iga kord on mõtete vaatlemine erineva pikkuse ja tundega. Tavapäraselt lasen ma nädala mõtted endast niimoodi läbi ja vabaks. Mõni mõte jääb kummitama ja ei taha minna ning mõni mõte tuleb peale vaatlemist tagasi.

Iga kord peale sellist metsas või mereääres käimist on tunne nagu oleks elamist koristanud. Oleneb nädala jooksul kogetud emotsioonide tihedusest. Vahel on mõtete vaatlemise kutsed ka keset nädalat. Pimedal ajal ei ole linnas aga metsas ja mereääres käimine ohutu. Siis on teised meetodid.

Olete proovinud tunnetada, kuidas puudes ja kivides energia liigub? Vanaema lapsepõlves ütles ikka, et igal on oma hingeke sees ja püüa selleni jõuda. Maal elades on seda loodusega üheksolemist parem tunnetada, linnas elades tuleb selleks leida õige koht, kus saab kuhjunud sisemise koorma lahti harutada.

Kui ma nende sisemiste inventuuridega ei tegele, siis vahel jõuan äratundmiseni, mida iseloomustas kunagi hästi üks tuttav – banaan on oluliselt suurem kui koored, mille sisse see viljaliha peaks ära mahtuma.

Metsast välja tulles oli linn ärganud ja kulges oma tavapärases rütmis. Reaalsus on tagasi. Edasi on tavapärane pühapäev. Selline mõnus äraolemine, kus Aeg ja Mina oleme sõbrad.

Helget pühapäeva!