Teisipäev, 1. november 2016

Ilmasambaks olemisest

Koos?
Maailm on muutumises. Tavapäraseks on muutunud kärgpered. Indigoaalane kirjutas naiste-/meeste vahetusest ja sellest, mis tundeid see tekitab.  Üksikvanema elu ja kärgpere elu ei ole  üheselt käsitletavad. Üksindus ei ole alati oma valikute küsimus. Mina näiteks ei plaaninud leseks jääda ja vaevalt ka need lahutanud pered planeerisid lahkuminekut. Inimene mõtleb ja Emake Loodus teeb omad korrektiivid.

Kuulun sellesse eelajaloolisesse inimgruppi, kelle lastel on kõigil üks isa ning kes ei ole lahutanud. Olin abielus pea kakskümmend aastat ja tänaseks olen olnud pea kümme aastat üksikvanem. Nende aegade jooksul olen tõdenud, et üksikvanema elu on karm. Sa pead mitte ainult elamiseks vajalikud rahavood tagama, vaid ka olema mõlema lapsevanema eest. Seda kõike on ülimalt palju ühe inimese õlgade jaoks. Seda ma ütlen täna, kui lapsed on suureks saanud. Tol ajal ma ei mõelnud sellele. Arvan, et see oleks mind murdnud.

Üksinda kogu Maailma õlgadel kandmine on väga kurnav. Sul pole oma vastutust mitte kellegiga jagada. Sul pole võimalust jagada argipäeva. Muidugi on sõbrannad ja tuttavad, kuid neil kõigil on oma sisekosmos, milles elada ja Sinu argipäeva detailid ei ole ka kõik välismaailmaga jagamiseks. Osadel üksikvanematel on toeks õed-vennad või vanavanemad. See leevendab veidi. Kahjuks on minu  lähedastest siinpoolsuses vaid minu isa ja tema oma konservatiivse kasvatusega elab arusaamises, et kõik peavad oma eludega ise hakkama saama. Seega olingi oma lastele kasvamise ajal ainus Ilmasammas.

Mingil ajal mõtlesin ka selle peale, et hea oleks, kui kellegiga koos elaks, saaks natukenegi seda vastutust jagada. Ja kui see võimalus tekkis, siis tundsin, et ei suuda ja ei taha, sest liiga palju oli vaja enda sees ümberkorraldamist.  Aastakümneid koos elades jätab oma jälje ja seda nii heas kui vähem heas mõttes. Pealegi tundus kogu protsess kuidagi valulik olema ja ma tegin otsuse, et ei muuda oma elukorraldust.

Teisalt on kärgperes kasvamine kogemus, mis teeb sisemiselt suuremaks ja paneb maailma laiemalt nägema. Just need uued olud, mis kohanemist nõuavad. Kindlasti on see valutum, kui lapsed on väiksemad. Teismeliseas lastega uut peret alustada on kindlasti keerulisem. Lapsed ja vanemad on  lahutamatud, st nad on tervik ja sellest tulenevalt tuleb liitujatel arvestada mitte ainult täiskasvanute vahelist sobivust, vaid erinevate koosluste sobivust.

Loomulikult on inimene sotsiaalne ning vaikimisi ka karjaloom. Jah, on erandeid, kuid reegel on ikka paariselu. Mida rohkem aastaid ma elan, seda enam väärtustan pere juures just seda nn argipäeva jagamise osa. Nooremana tundub see kohati segav olema, sest aega iseenda jaoks on olematu hulk. Seda eriti ajal, kui lapsed on väiksed ning nõuavad jäägitut ja täit tähelepanu. Kuid ka see on korraldamise küsimus.

Vanaema ütles kunagi, et abielu on nagu paarisrakend, mida veavad partnerid ühise eesmärgi suunas. Ei saa olla nii, et üks neist istub tõllas ja annab piitsa ning vedajaks ja vastutajaks on vaid üks. Ilmselt see äratundmise koht ongi üheks põhjuseks, miks kooslused koos ei püsi.


Üksikud inimesed on nagu sügistuules lendlevad lehed. Neil on justkui vabadus olla ja teha kõike oma parema äranägemise järele, teisalt oma sügava sisemise mina jagamisrõõm jääb olemata. Üksinda saavad õnnelikuna elada vaid tugeva sisemise teadmise ja enesedistsipliiniga inimesed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...