Teisipäev, 15. november 2016

Hetked Iseendaga

Kus Mina on?
Sügis-talvine aeg on tegus, salapärane ja huvitav. Kõlab vähe kahtlaselt, kuid nii on. Vähemalt minu jaoks on. Tunde annab nii ilm, aeg kui seda aega sisustavad tegevused. Kõik oma nn Suured Plaanid ja Eesmärgid olen valmis nikerdanud just sügis-talvisel ajal. Kevad-suvisel ajal on ajal puhkamise ja mõnulemise mõõde juures. Kuigi astroloogiahuvilised väidavad, et lõvid peaksid olema päikese ja valguse kummardajad, siis minu puhul kehtib vastupidi. Ja kaslane ma loomupolest ka olen. Jahipidamiseks on parim aeg ikka siis, kui pime on ja laisklemiseks sobiv aeg on siis, kui päike paistab.

Peagi on aasta parim aeg käes, ehk siis jõulud pole enam kaugel. Ma ei mõtle seda kommertslikku osa, vaid seda aega, kui pidude- ja ostuhüsteeria on otsa saanud ja maailm tardub kuni uue aasta esimese nädala lõpuni. Kogu maailma aeg on enda jaoks, vürtsi- ja jõululõhnaline kodu, laisklevalt voogav Aeg, palju head muusikat, võimalus kohtuda enda jaoks oluliste inimestega ilma aja survet tundmata, hinge helgus jnejne.

Praegune reaalsus on asine. Ja see on väga mõnus. Adusin oma Varjudeaja perioodil järjekordselt, et niisama äraolemine ei ole minu jaoks. Banaalsuseni ärakulutatud mõte, et inimese elul peab olema eesmärk, et ta end hästi tunneks – vastab minu puhul täieliselt selle algsele sisule. Kui ma ulpisin neis kokkuvarisenud Oma Universumi rusudes, siis kõige õõvastavam oli see, et ma ei teadnud, millega ja kuidas ma edasi lähen, st puudus otsene lahendus, mis ja kuidas edasi toimuma saab. Teadmatus on see, mis ruineerib.

Sellistes olukordades haaran alati vana tõe järele – vaid surm on lõplik ja alati on olemas lahendused, need tuleb vaid üles leida. Paigalistumine või lamama jäämine ei ole kunagi lahendus, tuleb end püsti ajada ja edasi minema hakata, kasvõi millimeetri haaval. Mugavustsoonis olemine ja loosungitega vehkimine, et kogu Universum töötab vastu, ei anna lahendust. Lõpuks jääb järgi tige, küüniline ja katkine inimene, kellest kõik ohutusse kaugusesse hoiavad.

Samas on lahingud Iseendaga huvitavad. Tõsi küll, alati energia- ja töömahukad, kuid tulemus on mõnus. Sisemise rahulolu vastu ei saa midagi. Maailm toimib ikka seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. See, mida keegi väljapoolt arvab, on hea teada, kuid selle järele ei pea elama, kui see sisemusega vastuollu läheb. Püüdlemine millegi poole mõtlemata, kas see on See, mis Oma Hingele Pai teeb, see kõlab nagu Eskimo täisvarustuses keset Aafrika mandrit lõvijahil.


Head läbisaamist Iseendaga!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...