Neljapäev, 3. november 2016

Mis värk selle täpsusega on?

Kelle Aeg?
Märkamatult olen sattunud temposse, kus liigun määratud punktide vahel vastavalt ajakavale ning esmaspäevast saab sujuvalt reede. Isegi tigutempos liikudes on Aja kulgemine kiire. Mul on aastate jooksul olnud venekeelseid kursusi ja iga kord leian end paaril esimesel loengul olukorrast, kus tõden, et tegemist on etnilise eripäraga. Nimelt on neil raskusi kella tundmisega.

Teatavasti kehtib koolides tunniplaan. Istusin eile pea veerand tundi auditooriumis üksi. Peale esimesi minuteid avasin ÕISi veendumaks, et ma ise ikka õigel ajal ja õiges kohas oleksin.  Seejärel tuli mõte, et kuna ilm pole liiklemiseks väga soodne, siis ehk on tegemist sellega, et kõik kollektiivselt on sattunud liiklusummikutesse.

Leppisin endaga kokku, et kui veerand tunni jooksul kedagi ei tule, siis lähen õppeosakonda asja uurima, sest mine tea, mis ümberkorraldusi ajakavas on tehtud ja äkki mind unustati teavitamast. Põhjus võib ju täiesti olemas olla, et ma uhkes üksinduses olen.  Mõtte lõpuni mõelnud ja maastleitud aega asjalikult kasutades möödus veel veidi aega.

Riburadapidi hakkasid saabuma õpilased: kahe- ja kolmekaupa. Tunni algusest oli möödunud pea veerand tundi. Uurisin saabunutelt, mis kell on? Sellepeale teatas üks õpilastest, et kell on mu seljataga seina peal. Ajas naerma. Kordasin küsimust, öeldes, et mina tean, mis kell on ja lisasin, et mul on siiras soov teada saada, kas nemad kella tunnevad. Sellepeale selgitati mulle, et kuna kooli kohvikus vaheajal kohvi juues oli arutletav teema põnev, siis nad ei saanud ennem selle lõpetamist ära tulla. Küsisin siis, et kas järgmine kord peaksime tunni kohvikus läbi viima, et tundi oleks võimalik ettenähtud ajal alustada? Sellepeale arvati, et mis see veerand tundi siis ikka tähendab. Minul tekkis siiras huvi, et mida arvab tööandja, kui nad samase suhtumisega oma tööpäevade alustavad ja uurisin seda, mida nad arvaksid asutustest, mis avatakse siis, kui töötajal tuleb mõte kohale tulla enda jaoks sobival ajal. See olukord neile väga ei sobinud.

See tuletas mulle meelde eelnevatel aastatel  olnud kursusi, kellel oli samasugune arusaamine ajast. Ma ei ole kordagi kohanud sellist suhtumist eestikeelsete õpilaste puhul. Jah, ikka hilinetakse (pigem on see erand kui reegel), kuid need on üksikud õpilased ja alati sisenedes vabandatakse hilinemise pärast.  Venekeelsete kursuste puhul on see üsna tavaline, et tunni alguseks enamust kohal pole.

Samas on nad tunnis olles väga avatud, koostööaltid ning haaravad kiiresti teemat. Nendeni jõudmiseks läheb oluliselt vähem aega, kui eestikeelsete õpilasteni.

Olen sel kellatundmise teemal suhelnud ka teiste õpetajatega ning nad tõdevad, et nii ongi. Paljud lukustavad auditooriumide uksed peale tunni algust ning tundides tehtava iseseisva töö peavad puudujad järele esitama. Mulle selline lahendus ei sobi. Peale esimest kollektiivset mitteõigeaegset ilmumist olen sel teemal kursusega arutlenud ning järgmiste loengute puhul sellist olukorda enam ei kordu. Kuid algus on igal aastal sama. Ja pole ka erialati vahet.

Kui ma mõtlen oma venekeelsete Klientide peale, kellele tööd olen teinud, siis sellist suhtumist pole. Kliendina teavad nad täpselt tähtaegu ja kellaaegu ning pigem on igasugused hilinemised erandlikud. Mis viib mind ikka ja jälle tõdemuseni, et Aeg on suhteline mõiste ja selle tähendusele mõeldakse vastavalt vajadusele.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...