Vastututustunne lapse saamisel/lapsevanemaks olemisel (vol 2)

Eelmises postituses panin kirja selle, mis mind otseselt või kaudselt on mõjutanud jõudma järelduseni, et lapsevanemaks olemisega kaasneb vastutustunne ja kuidas vanemate teod või tegemata jätmised (ehk siis valikud ja otsused) omavad nn hidden agendat lapse täiskasvanuks saades. Et teemaga enda jaoks ühele poole saada, siis viimane jupp on veel puudu.

Kui olin sunnitud tegema valiku ülikooli kaugõppe kasuks, siis oli see minu täiskasvanuks saamisel viimane otsus, mille tegin väliste olude survel, mitte sisemise teadliku otsuse tõttu. Vähemalt tol ajal tundus see ainuvõimaliku valikuna, sest ema väitis, et tema üksinda jätmine ei tule kõne allagi ja minu kohus on esmalt tema tervis ning olme tagada. Tagasi mõeldes oli ka tolleks ajaks materiaalne olukord selline, et ilma minu töölkäimiseta ei oleks võimalik olnud emale vajalikku raviga jätkata. Tasuta meditsiin... mai äss...

Mäletan seda, kuidas ema mulle otsa vaadates täie tõsidusega uuris, et kas ma tõesti kavatsen invaliidi üksinda abitusse seisundisse jätta ja teise linna õppima minna? Täna, olles ise olnud pea samas olukorras, st kui üks mu lastest läks vahetusüliõpilaseks  teise riiki ajal, kui ma olin üsna sarnases seisus, ei tulnud mul vanemana kordagi pähe mõte, et oleks lapsele öelnud, et kuule, sa ikka pead Eestisse jääma, sest ma olen haige ja vajan Sind siin.

See pea kümme aastat rööprähklemist erinevatel rinnetel olid minus tekitanud hulga järeldusi, veendumusi ja teadmisi. Seda eriti lapsevanemaks ja lapseks olemise kohta. Sealt edasi teadsin ma täpselt, millega pean enda suhtes arvestama, kui tahan ise ühel päeval lapsevanemaks saada. Huvitav on hoopis see, et mul kordagi tolle aja jooksul ei käinud peast läbi mõte, et ma kõik nurka viskan ja minema jalutan, sest pole minu vastutus või oleks otsinud väliseid lahendusi.

Hilisematel aastatel vanematega nende otsuste ja valikute üle arutledes jõudsin ma järelduseni, et olnut ma muuta ma ei saanud, kuid oma edasises elus tegin valikuid ja otsuseid ise ning pimesi ei usaldanud pakutut ning ka seda, et igal teol või tegemata jätmisel on tagajärg, mida algselt ei pruugita adudagi ning iga valikut ja otsust pean kaaluma mitte ainult läbi oma tahtmise/vajaduse.

See oli kinnistav aeg, kus ma sain teadlikuks enda sees, mida tähendavad vanemate valikud ja otsused lapse jaoks või siis niipidi, et millised võivad olla vanemate tehtud/tegemata jätmise (ehk siis valikute ja otsuste) tagajärjed lapse mõttemaailmale, käitumisharjumustele, väärtushinnangutele ja seda ka aastakümneid hiljem. Seda, mis olnud, seda ma muuta ei saanud, aga ma sain ettepoole vaadata, et vältida kõike seda, mis minu jaoks sobiv ei olnud.

Ma ei anna hinnanguid oma vanemate tegevuse/tegevusetuse õigsusele või ebaõigsusele. Lihtsalt kirjeldasin neid olusid, mis minus kujundasid veendumuse, et lapsevanematel on laste saamisel ning kasvatamisel ülioluline roll ja teatud juhtudel on nende valikutel/otsustel laste jaoks pöördumatud tagajärjed. Selle teadmisega olen oma lapsi planeerinud ja nendega koos kasvanud.

Kui mu vanemad (ka vanavanemad) peale oma ühe lapse surma ei oleks keskendunud vaid oma leinale, vaid mõelnud oma elusoleva lapse ja tema vajaduste peale, siis ilmselt oleks minu rada teistsugune olnud ning ka mu väärtushinnangud ja seisukohad. Kui isa ei oleks keskendunud oma uue elu ülesehitamisele ja ema oma haiguse ärakasutamisele enda jaoks sobiva elustandardi säilitamisel, ka siis oleks mu tee olnud teine ning mina ise ka.

Kuid oleks ja poleks on pahad poisid. Minu õppetunnid ja olen neid sellisel moel omandanud ning sellised järeldused teinud. Arvamuse selle kohta, kui pädevad need on, saavad anda mu lapsed ja mitte keegi teine. Seni, kuni mu lapsed end õnnelikuna tunnevad, pesitseb mu sees teadmine, et olen olnud lapsevanem, kes oma laste vajadusi ja olemasolevaid võimalusi kasutades on leidnud parima tee ning andnud neile täiskasvanu ellu astumiseks hea stardipaku.

Tarka meelt ja häid otsuseid lapsevanemaks saades ja olemisel!

Vastutustunne lapsevanemaks olemisel/saamisel

Kui eelmine postitus keskendus üliminimalistliku elustiili sisule, siis selles püüan enda jaoks sõnadesse panna (veelkord), mida minu jaoks on tähendanud vastutustunne lapsevanemaks olemisel/laste saamisel. Arutlen vaid isiklikest kogemustest ja sisetundest lähtudes ning ei anna hinnanguid kellegi teise otsuste või valikute osas.

Olen korduvalt kirjutanud, et mu elus on olnud läbielatud amplituudide vahe ülisuur ja -tihe. Pidin väga varakult suureks saama ja lapsevanema kohustustekoorma oma õlgadele võtma. Sestap mäletan end juba teismeeas arutlemast teemade üle, milleni ka paljud täiskasvanud oma elu lõpuks ei jõua.  Venna surm, vanemate lahutus ja ema invaliidistumine olid sündmused, mis väga otseselt ja vahetult mõjutasid minu arengut, valikuid ja otsuseid 10nda ning 20nda elu-aasta vahelisel perioodil. Roosast mannavahuperioodist kirjutasin siin ja venna surmaga kaasnenud maailma kokkuvarisemisest siin.

Elu on teinud sellesse ohjeldamatuid korrektiive. Kuid siiani elan teadmisega, et Emake Saatus koduvisiite ei tee, ehk siis minu jaoks on olnud ainus lahendus sobiva eesmärgi saavutmiseks selle nimel tegevuste/töö tegemine. St ma tean, et kui ma endale eesmärgi sean, siis ma pean selle nimel panustama.  Kui keegi appi tuleb, on hästi, kuid ma ei saa seda vaikimisi eeldada. Samas olen ma esimesel äratundmishetkel pakkunud oma abi inimestele, kelle suhtes on mul tekkinud tunne, et nad seda vajavad.

Nüüd siis vastutustundest. Olin põhikoolis, kui ema haigus süvenes ning ta pidi kvartalis keskeltläbi 3 nädalat haiglas veetma. Isa ehitas oma uut elu. Kuna mul rohkem õdesid-vendi polnud, siis kogu argielu koorem jäi minu kanda (majapidamine, ema hooldamine, kooliskäimine, paar aastat hiljem ka rahateenimine).

Selles pildis oli eelnevalt juba maal vanaema-vanaisa juures tavapäraste tegevuste jätkamine (aia-, metsatööd ja korilus ning sellega kaasnev hoidistamine). Ma olin kohustustega koormatud üle oma võimete. Ma ei pidanud seda tol ajal ja ei pea ka praegu õigeks, kuid need on faktid. Asjad tuli ära teha ning mingisugune arutelu sel teemal, et kuidas teisiti saaks või kas see õige on, ei tulnud kõne allagi. Kui täpsem olla, siis ma ei tulnud selle pealegi. Kuna vanemad ja vanavanemad oma käitumisega ei andnud kuidagi märku, et tegemist oleks millegi erilisega, siis pidasin ka mina toda olemist normaalseks.

Minu sisemised arutluste algusajad pärinevadki noist aegadest. Kusjuures ega keegi otseselt ei sundinud midagi tegema, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et ma neid tegevusi ei teeks või et neid võiks keegi teine ka teha. Mingist tunnustamisest ma puudust ei tundnud, sest võtsin seda kõike, kui paratamatust, ilma milleta oleks mul kõht tühi, puuduksid puhtad riided või ema tervislik seisund oleks halvenenud.

Minu jaoks oli hoopis ülioluline aja planeerimine selliselt, et ma kogu selle loendiga toime tuleks (et toit oleks olemas, toad korras, pesud pestud, ema rohud-haiglasvaatamised-teraapiad toimunud, maal asjad korras, õpitud, trennis käidud jms).

Mingil ajahetkel mäletan end arutlemast selle üle, et nii ikka väga normaalne pole, st et ma pean olema vastutav asjade eest, mille üle mul otsustusõigus puudub. Kusjuures mul vanematega oli sõbralik ja soe läbisaamine. Minevikuvormis seetõttu, et ema enam pole ja kogu kirjeldus oligi minevikusuunaline. Nii palju kui mäletan, siis arutelud olid alati (mida, kuidas, millises järjekorras jms), kuid kuna ema tervis lihtsalt ei võimaldanud panustamist ja isal oli uus pere, siis nii oligi. Materiaalne olukord oli ka tolle aja mõistes üliturvaline. Ema meditsiiniõepalk, haigusega seonduvad toetused,  isa poolt makstav elatisraha suurus ületas ema palga, isa ligipääs nomenklatuurile pakutatavatele toodetele ja teenustele, vanavanemate toetus (aiasaaduste näol), välismaal elavate sugulaste materiaalne toetus. Mitte millestki polnud puudust, vastupidi kõike oli küll ja veel. Lihtsalt minul lasus vastutus kogu argipäeva toimimise eest.

Sisemine teadvustumine algas keskkoolis, kui ise hakkasin püsivat sissetulekut teenima. Jajah, ka see mahtus mu ajakavasse ära. Ma isegi ei mäleta enam, mis selleks triggeriks oli, kuid meenub selge teadmine, et ükski vanem ei tohi oma järeltulijale täiskasvanud inimese koormust panna, ennast vastutusest taandada ja eeldada, et see ongi normaalsus. Vähe sellest, arvama, et õppetulemused ei ole võimetekohased ja et ilma hariduseta ei ole tulevikku. Fair point, eks ole... mäletan aegu, kus õppisin öösel ja ärkasin hommikul pea õpikus, kirjutuslaua taga.

Sealt edasi tulid arutelud, kuidas vanemate otsused, sh teod ja ka tegevusetus, mõjutavad lapse elu ja valikute võimalusi. Mäletan väga hästi, kui vandusin endale, et midagi sellist ma mitte kunagi oma lastele ei tee, kui ükskord ise lapsevanemaks saan.

Jätkan mõnes teises postituses...

Lehed mõttepuult - vaese/üliminimalistliku elustiili viljelemisest

Selleks, et ma ei peaks tulevikus mööda blogisid selleteemalisi mõttearendusi kaevama, koondan need ühte postitusse kokku. Nii VNN kui Ebapärlikarp arutlesid teemade üle, mille ühisosaks oli üliminimalistlikes tingimustes hakkamasaamine. Olen aegade jooksul mõtisklenud laste saamise ja sellega kaasneva vastutuse teemadel nii siin, kui ka siin ning mõnes veel.

Alustan toimetuleku ja hakkama saamise teemaga. Kasutan selles postituses sõnu: “üliminimalistlik” ja “vaesus” samatähenduslikena. Ja ma ei taasesita seda, mida ma juba eelpoolesitatud postitustes/kommentaarides kirjutanud olen (vähemalt mitte kõike). Jätan kõrvale sellest mõttearendusest ka kõik need inimesed, kelle jaoks see elustiil pole teadlikult valitud või kes sellega rahul pole.

Ka ei arenda ma mõtet teemal, kus inimesed on täie koormusega tööhõives, kuid hoolimata sellest, ei suuda nad inimväärselt toime tulla. Inimväärselt siis selles kontekstis, et toimetulekuks pole vaja välist abi (ükskõik siis millise toetuse näol: sugulased, kohalik omavalitus, erinevad abiprogrammid jne). Sest inimväärsuse üks kriteerium (vähemalt minu jaoks) on iseseisevalt toimetulemine, lähtudes oma võimetest ja nende rakendamisest.

Ahjaa, minu jaoks on toimetulek ja hakkama saamine kaks täiesti erineva sisuga mõistet. Toimetulek tähendab seda, et ma suudan ise tagada endale ja oma hoole all olevatele isikutele enda mõistes sobiva elukvaliteedi. Hakkama saamine tähendab seda, et ma pole oma elukvaliteediga rahul, st ei suuda tagada vajalikke rahavooge ja/või kasutan välist abi.

Niisiis eeldame, et inimene on teinud teadliku valiku ja elab üliminimalistlikult, ehk siis Statistikaameti mõistes vaesuspiiril või alla selle ning on rahul ning ei kasuta mingil moel välist toetust. Tekib küsimus, et kuidas seda rahulolu hinnata, et veenduda selles rahulolus? Ilmselt läbi selle inimese tegude. Sõnadest jääb üksi väheks.

Ma kuidagi ei saa pidada vabatahtliku üliminimalistliku elustiili valiku näitajaks seda, kui kasutatakse välist abi. Ükskõik siis millist välist abi: elukoht, arvete tasumine, kasutatud või uus tehnika, tarbeesemed, toiduabi, kohaliku omavalitsuse toetused vms.

Ka see ei kinnita vabatahtlikku üliminimalistlikku elustiili valikut, kui kuskilt võetakse kaasa mingeid asju/vahendeid, käiakse nn külas söömas/pesemas vms või lastakse nn endale välja teha. See on hakkama saamine kas siis sunnitud olukorras või ongi see äriplaan, ehk siis eesmärk oma mugavustsoonist mitteväljumiseks. Inimesed on ju oma olemuselt head. Ja vot see on see koht, mis on minu jaoks vastuvõetamatu/arusaamatu.

Just selles võtmes, kui väidetakse, et välise abiga hakkama saamine ongi üliminimalistliku elustiili viljelemine. EI ole ju. Kui inimene rahul on, siis ta ei vaja väljapoolt mitte midagi, sest tema jaoks vajalik ja soovitu on kõik olemas. Selline eluviis ei ole minimalistliku elustiili viljelemine omast vabast tahtest (jätame kõik põhjused kõrvale, nii õiged kui valed). See on klassikaline sõltlassuhe. Sellega võib rahul olla ja selline elustiil võib olla eesmärgiks, kuid see ei ole iseseisev toimetulek.

Ja siin pole vahet, kas on tegemist vabatahtliku toetuse või väljapetetud toetusega. Toetava elustiili viljelejad ei tuleks iseseisvalt, ilma välise abita, toime. Neil on sõltlassuhe, ükskõik, kes selle toetuse andjaks ka siis on. Minu jaoks vastuvõetamatuks muutub olukord siis, kui haiguse sildi all toetust hangitakse. St siis seda, kui inimene ei viitsi/ei taha, ei tee, ei ole kunagi teinud ja ei soovigi teha midagi selleks, et endale rakendust otsida/leida, kuigi ta selleks võimeline on ja ka võimalused olemas on. 

Lasteni ja vastutustundeni ma selle postitusega ei jõudnudki. Jätkan sel teemal mõnes järgmises postituses.

Head alanud arginädalat!