Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad minu käest ärevust täis meilid. Täiesti hästi on. Olen end uue eriala arendamise ja Klientide tellimuste võrku aheldanud. Ei miskit ülemäärast, kuid täpselt niipalju, et enesesse vaatamine on pinnapealseks jäänud. Ma olen end ohjeldanud küll kellaga ja küll mõistusega. Lihtsalt mu võimekus on harjumuspäratult lahja, aga selle eest on ta olemas.

Reedene päev pani mind järjekordselt mõtlema inimeste erinevuse üle ja rõõmustama selle üle, et ehe headus ja abivalmidus pole kuhugile kadunud. Olen kirjutanud, kuidas energiast tühjakssaanuna ja valude paines olen istunud tee serval ning kuidas möödujad on ilma peatamiseta nähtut kommenteerinud. Sedakorda siis positiivne näide.

Olin teel loenguid pidama. Astusin bussi ja suundusin vasakule poole, ehk siis vastassuunas sõidusuunale, et vabale istekohale ohutult maanduda. Olen spetsiaalselt, arvestades oma liikumishäireid, koos õppeosakonnaga, sättinud loenguajad väljaspoole tipptunde. Siis on bussid pooltühjad ja ma saan karguga lihtsamalt liigelda.

Niisiis, astun istekoha poole, üks jalg õhus, kui buss äkki pidurdas ja ma lapiti selili vahekäigus leidsin end olevat. Ehmatus oli totaalne. Teatavasti on mu selgroog sarnane parandatud brüsseli pitsiga ja igasugune kukkumine võib olla eluliselt ohtlik. Selle kukkumishirmu ees detsembris libisemisel, erakordselt ebagraatsilist piruetti tehes, väänasin ma oma puusaliigese niimoodi välja, et siiani pean karguga käima.

Igatahes lapiti selili bussis ma olin nagu maipõrnikas kevadisel rajal. Esimesena palusin abipakkujaid natuke oodata, kuni oma liikumisvõime üle kontrollin. Hakkasin siis varvastest pihta ja aina ülespoole tunnetades tõdesin ime sündimist: kõik jäsemed on liikumisvõimelised, pole valuraasugi ja ainus eesmärk on see kere horisontaalasendist vertikaali saada.

See tundus ületamatu soovina. Kui üks käsi on nõder ja üks jalg ei kanna, siis on maru raske end seljapealt üles aidata ja seda isegi koos abikätega. Egas miskit, tuleb imikuaega meelde tuletada. Kruttisin end kõhuli ja siis palusin abipakkujatel end püsti aidata. Ja püsti ma lõpuks sain. Tänasin abivajajaid. Nende sõnades oli tunda ehedat hoolivust, kui nad uurisid, kas kõik on korras ja ma kindlasti arsti ei vaja. Mu sees tekkis siiras tänulaine, mida ma ka väljendasin.

Järgmine ime oli veel: mitte üks plekk minu lumivalgel mütsil ega helelillal sulemantlil. Mitte ainsamatki. Põlvekõrgusel, kui ma end põlvili ajasin, oli tolmune koht, mis pühkides kadus. Ja nii ma siis loenguid pidama sõitsin. Seitse tundi loenguid veensid mind,  et ei mingit põrutust, venitust, vaid ehmatus. Ilmselgelt päästsid mu elu mu seljakott ja sulemantel, mis suurepärasteks õhkpatjadeks maandumisel osutusid.

Loo moraal: bussijuhid on seisukohal, et nad veavad puid (suurem osa neist),  meie ümber on alati häid, siiraid ja abivalmis inimesi ning bussi sisenemisel tuleb kohe kann esimesele vabale istmele toetada, kui karguga liigud.

Head!

Millest koosneb argipäev?

teed ja rajad...

Nautlesin pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte, et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.

Aga see argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.

Niisiis argipäeva hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9 vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal kohaneda selle reaalsusega.

Kui olen unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned.  Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka söömine, kui meeles on.

Ja nii see päev siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju tulen.

Õhtuti teeme lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi), kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.

Päeva lõpetuseks loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.

Ka kultuuriampsud (kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise nädala kalendrisse pilgu heitmine.

Vaatasin, et kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad  visiidid meedikute manu ja ärajäänud kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.

Olete mõelnud, kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale, kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..

Sarjast - müstilised lood ja abipalve loo lahendamiseks...

Pole ammu elus müstilisi lugusid juhtunud, aga nüüd on järjekordne kogemus olemas. Kuna mu uudishimu on suur, siis palun lugejate abi selle loo küsimustele vastuste leidmisel. Kuid esmalt siis lugu.

Tavaline loengupäev koolis. Õppeosakonnast tuli meil, et mind ootab pakk nende juures. Pakk, siis pakk. Peast käis läbi mõte, et oi kui äge, jõulud on naasnud. Loengute vaheajal läksin üllatusele järele. Sain punase kinkekoti, millel minu nimi ja sees päris mitu Bô Yin Râ raamatut, mitu kvaliteetpilti tema maalidest ja tekstiga postkaart.

paar raamatunäidist pakist

Hakkasin krabinal otsima raamatutest pühendust – ei miskit. Lappasin läbi kõik piltide tagumised küljed – ikka ei miskit, kuni jõudsin postkaardi tagumise poole krüptilise tekstini. Seejärel uurisin töötajatelt, et kuidas saadetis nendeni jõudis? Nemad, et tulnud kena pikk noor mees, küsinud nimeliselt mind, siis kirjutanud kotile minu nime ja lahkunud end tutvustamata.

Ma olen aegade jooksul uskude vastu siirast huvi tundnud: lugenud, uurinud, küsitlenud. Mul on üks tuttav luterlasest kirikuõpetaja ja erinevaid uskusid praktiseerivad tuttavad, kellega ma aeg-ajalt pikalt erinevate uskude üle arutlenud olen. Ma ise pole kunagi olnud ühegi koguduse või usuorganisatsiooni liige. Hakkasin siis meenutama ja internetis guugeldama. Ei suutnud tuvastada ühtegi tuttavat, keda teaksin www.byr.ee nimetatud kiirgajana. Ainus selge järeldus, milleni jõudsin, on see, et see saadetis on konkreetselt minule ja selles on mingi sõnum, millest pean aru saama.

postkaardi esikülg

Kuna uudishimu on suur, siis tuli idee, et palun lugejatelt selle krüptilise sõnumi lahtitõlgendamisel abi. Palve järgmine: kui kellelgi on teadmisi või mõtteid, mis eesmärgil need minuni jõudsid või mis selle saadetise mõte on või mida tähendab see postkaardil olev tekst, siis palun kirjutage kas kommentaaridesse või meiliaadressil tasakaaluntsnik@gmail.com. 

Iseenesest on juba postkaardil olev käekiri huvitav. Saksa mõjud, ei ole tänapäevane kiires rutus kirja pandud. Vaadake tähtde “t”, “f”, “s” kirjutamise viisi. 

postkaardil olev krüptiline tekst

Ja siis see sümbol, mis kaardi pealkirjaks on pandud. Samas on postkaart justkui teisest ooperist, st Dalai-laama visiidi käigus loodud mandala.

Keegi on mõelnud konkreetselt minu peale ja püüab mulle edastada sõnumit. Ja sellel Kellelgil on usku minusse, et ma saadetud sõnumist aru saan ning teen enda jaoks sobivad järeldused. Ilmselgelt on see Keegi minu võimeid,  teadmisi ja kogemusi üle hinnanud, sest sõnum ei ole minuni jõudnud. Selle eest sai põnevust küllaga. Olen neist raamatutest osa läbi lugenud ja kindlasti loen ka ülejäänud läbi. Neis on eatu ja ajatu tõde, see on kindel. Kuid, mis on see sõnum minule, see on seni tabamatuks jäänud. Ja seda tean ka, et kui küsimus, millele hing vastust ihkab, välja hääldada, siis varem või hiljem tuleb ka vastus. Sedakorda tahaks varem, sellest ka see abipalve... mitu pead on mitu pead.

Olen oma elatud aja jooksul igasugu vahvaid anonüümseid kingitusi kulleritega saanud: küll lilli, mänguasju, luuletusi, veine jms, kuid ei midagi sellist. Igal juhul tänud sellele inimesele, kes minu peale mõtles.

 

Head Lugejad, kui Teile kellelgi tekib mingi mõte, siis palun jagage!

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest

Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind mahamurdnud bronhiit on visa lahkuma ja samas on töö-aasta täie hooga peale hakanud. Haigused haigusteks. Mul neid kohe kamaluga võtta, kuid nii kehvalt  pole ma ikka end väga kaua tundnud. Nõrkusest ülesaamine ja taastumine on ulmeliselt vaevaline. Iga liigutus tundub olümpiamedalit väärt olema. Esimene töönädal sai läbi ja olen väga rahul. Siiani jalul, paranemises ja nüüd ka töönädalast väljapuhanud.

Terve detsembrikuu lidusin haigla vahet. Alguses enneaegne tehnoülevaatus, sest kasvajamarker veres lidus sprinterisammul ülespoole ja seejärel bronhiit. Markeri tõusu tingis uute väikeste kollete lisandumine, millele piiri panemiseks sain kaks nädalat kiiritust. Ilmselt seal metalllaua peal ja suhteliselt jahedas ruumis palja ülakehaga lesimine minusse bronhiidipesa sisse seadis.

Seejärel tekkis arstil mure, et kuna bronhiit keeldus lahkumast ja kaks antibiootikumide kuuri olulisi paranemismärke ei toonud, et va koledik on edasi pusinud. Kuid õnneks sisemise ilu lähem uuring seda kahtlust ei kinnitanud. Alustasin esmaspäevast ka tabletikeemiaga. Hea uudis see, et kasvajamarker on langenud poole võrra viimase tulemusega võrreldes.

Aga see tabletikogus, mida neelama pean, seda on uskumatult palju. Kui tavapäraselt  dieedipidamisel jälgitakse, et teatud kaloraazi ei ületata, siis pean jälgima seda, et miinimum täis süüa. Maitsemeeli ikka veel suurt pole, lisaks ravimid ja siis teejoomised ning söömine tundub täiesti üleliigne, sest kõht on kogu aeg täis. Ideaalne olnuks, kui see nädal oleks veel taastumiseks jäänud, kuid paraku tuli end eesrindele pukseerida.

Nii et mitu lahingut organismil korraga pidada. Õnneks nüüd kõik paranemises, aeglases, kuid ikkagi. Käsi ka tasapisi taastub. Ega teda suurt millekski veel kasutada ei saa, kuid suurtest närvivaludest olen lahti saanud, alles on kohatine paine. Trükkimiseks saan juba sobib. Korraga ca veerand tundi, siis peab pausi tegema ja külma ei talu üldse. Detsembris väljaväänatud puusaliiges on ka pea taastunud. Liigun suures osas karguta, kuid õueminemisel võtan ikka kaasa. Aitab parajat tempot hoida, sest automaatselt tahaks jalad kohe kiiremini liikuma hakata.

Postitus kõlab nagu tõelise vanuri argipäev. Aga õnnetused ei hüüa tulles ja kui nad juba tulema hakkavad, siis ikka karjakaupa. Sel korral pole musta auku vajumisega aega tegeleda olnud, sest kogu energia on läinud tervenemisele ja enda püstihoidmisele. Tuletasin jälle meelde nagu eelmisel kevadel, kuidas imikud on võimelised murdosa sekundipealt uinuma, kui väsimus saabub. Silm lihtsalt vajub kinni ja kogu lugu.

Nii et aasta lõpp ja algus on keerulised ja rasked olnud, kuid ükski seisund pole lõputu ning juba on parem. Seega edasine vaid positiivses suunas. Töises plaanis olen ajagraafikust tiba maas ja tempot esialgu tõsta ei plaani, kuid midagi traagilist pole. Hea meel on mul laste üle, kes kohe, kui ma rivist välja langesin, teatepulga sujuvalt üle võtsid. MTÜ Iseseisvad Lapsed toimivad endiselt suurepäraselt ja majapidamine ka seetõttu täiesti toimiv.

Vot sellised lood siis selleks korraks. Eneses kondamiseni ja ajatute mõtete lahkamiseni pole suurt jõudnud. Meditatsiooniga tiba tegelenud, et ree peale täralibisenud tervist tagasi tirida, kuid see ikka pisukene toimetamine. Puhkamine jääb ka mõneks teiseks homseks, kuni täielikult taastunud olen.

Headele Lugejatele mõnusat pühapäeva jätku!