Pühapäev, 14. jaanuar 2018

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest
Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind mahamurdnud bronhiit on visa lahkuma ja samas on töö-aasta täie hooga peale hakanud. Haigused haigusteks. Mul neid kohe kamaluga võtta, kuid nii kehvalt  pole ma ikka end väga kaua tundnud. Nõrkusest ülesaamine ja taastumine on ulmeliselt vaevaline. Iga liigutus tundub olümpiamedalit väärt olema. Esimene töönädal sai läbi ja olen väga rahul. Siiani jalul, paranemises ja nüüd ka töönädalast väljapuhanud.

Terve detsembrikuu lidusin haigla vahet. Alguses enneaegne tehnoülevaatus, sest kasvajamarker veres lidus sprinterisammul ülespoole ja seejärel bronhiit. Markeri tõusu tingis uute väikeste kollete lisandumine, millele piiri panemiseks sain kaks nädalat kiiritust. Ilmselt seal metalllaua peal ja suhteliselt jahedas ruumis palja ülakehaga lesimine minusse bronhiidipesa sisse seadis.

Seejärel tekkis arstil mure, et kuna bronhiit keeldus lahkumast ja kaks antibiootikumide kuuri olulisi paranemismärke ei toonud, et va koledik on edasi pusinud. Kuid õnneks sisemise ilu lähem uuring seda kahtlust ei kinnitanud. Alustasin esmaspäevast ka tabletikeemiaga. Hea uudis see, et kasvajamarker on langenud poole võrra viimase tulemusega võrreldes.

Aga see tabletikogus, mida neelama pean, seda on uskumatult palju. Kui tavapäraselt  dieedipidamisel jälgitakse, et teatud kaloraazi ei ületata, siis pean jälgima seda, et miinimum täis süüa. Maitsemeeli ikka veel suurt pole, lisaks ravimid ja siis teejoomised ning söömine tundub täiesti üleliigne, sest kõht on kogu aeg täis. Ideaalne olnuks, kui see nädal oleks veel taastumiseks jäänud, kuid paraku tuli end eesrindele pukseerida.

Nii et mitu lahingut organismil korraga pidada. Õnneks nüüd kõik paranemises, aeglases, kuid ikkagi. Käsi ka tasapisi taastub. Ega teda suurt millekski veel kasutada ei saa, kuid suurtest närvivaludest olen lahti saanud, alles on kohatine paine. Trükkimiseks saan juba sobib. Korraga ca veerand tundi, siis peab pausi tegema ja külma ei talu üldse. Detsembris väljaväänatud puusaliiges on ka pea taastunud. Liigun suures osas karguta, kuid õueminemisel võtan ikka kaasa. Aitab parajat tempot hoida, sest automaatselt tahaks jalad kohe kiiremini liikuma hakata.

Postitus kõlab nagu tõelise vanuri argipäev. Aga õnnetused ei hüüa tulles ja kui nad juba tulema hakkavad, siis ikka karjakaupa. Sel korral pole musta auku vajumisega aega tegeleda olnud, sest kogu energia on läinud tervenemisele ja enda püstihoidmisele. Tuletasin jälle meelde nagu eelmisel kevadel, kuidas imikud on võimelised murdosa sekundipealt uinuma, kui väsimus saabub. Silm lihtsalt vajub kinni ja kogu lugu.

Nii et aasta lõpp ja algus on keerulised ja rasked olnud, kuid ükski seisund pole lõputu ning juba on parem. Seega edasine vaid positiivses suunas. Töises plaanis olen ajagraafikust tiba maas ja tempot esialgu tõsta ei plaani, kuid midagi traagilist pole. Hea meel on mul laste üle, kes kohe, kui ma rivist välja langesin, teatepulga sujuvalt üle võtsid. MTÜ Iseseisvad Lapsed toimivad endiselt suurepäraselt ja majapidamine ka seetõttu täiesti toimiv.

Vot sellised lood siis selleks korraks. Eneses kondamiseni ja ajatute mõtete lahkamiseni pole suurt jõudnud. Meditatsiooniga tiba tegelenud, et ree peale täralibisenud tervist tagasi tirida, kuid see ikka pisukene toimetamine. Puhkamine jääb ka mõneks teiseks homseks, kuni täielikult taastunud olen.

Headele Lugejatele mõnusat pühapäeva jätku!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...