neljapäev, 29. juuni 2017

Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 6

Juunikuus on olnud kõike palju: nii häid, vaevatoovaid, keerulisi, kui ka positiivseid tegevusi, sõnumeid ja otsuseid. Tervise ja Ravisaaga osas on olnud olulised ja positiivsed tulemused/otsused. Eelnev, üle aasta kestnud saaga kirjeldus, on leitav Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 5s.

Mis vahepeal toimunud on? Endiselt püüan anda ülevaate maakeelsena, st ilma juriidilise tekstita. Saaga kirjeldamine lõppes eelmises postituses sellega, et Ringkonnakohtu määrusega kohustati Riigiprokuratuuri asja uuesti läbivaatama. Tulemuseks jõudis Riigiprokuratuur järeldusele, et kriminaalmenetluse algatamiseks puudub endiselt alus. Seejärel pöördus Esindaja uuesti Ringkonnakohtusse, vaidlustades Riigiprokuratuuri määruse. Eile tuli Ringkonnakohtu määrus, mida ei saa vaidlustada ja millega kohustati alustama kriminaalmenetlust.

Üle aasta on see pall veerenud erinevate institutsioonide vahel. Kokku nn 7 sammu: Sotsiaalministeeriumi juures asuv TKE, raviasutus, politsei (ei ole tehniliselt korrektne, kuid annab sisu paremini edasi), Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus, Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus. Mängitud on sõnade, lausete ja terminitega. Sisuliselt on iga institutsioon/asutus kasutanud oma otsuste tegemisel põhjapaneva argumendina TKE mittesiduvat hinnangut, kus hulk väärikaid meditsiinisüsteemi töötajaid on väitnud, et hoolimata tehtud veast, on kõik õigesti tehtud ja see viga ei loonud olukorda, kus mu elatud iga sekund võis päädida kaelast allpoololeva halvatusega. Siiani meenub see õõvastav tunne, kui olin eelmise aasta aprillikuu uuringutulemusi lugenud. See tunne oli ka põhjuseks, miks  Saagaga alustasin.

Sellest edasi, st kui raviarst tulemused leidis, on toimunud vaid positiivsed arengud. Meeskonnatööna olen täna olukorras, kus aktiivseid metastaatilisi koldeid minu sees pole. Võiks öelda, et tulemuseks on ime, mille taga on hulk verd, higi ja pisaraid ning armee jagu hukkunud närvirakke. Endiselt olen veendunud, et see hind (iga kulutatud ressursi osas) oleks võinud olla oluliselt madalam, kui 2015. a uuringutulemusi oleks õigesti dokumenteeritud. Ma ei ütle, et leidude teadmisel oleks koheselt muudetud olemasolevat raviskeemi, kuid kindlasti oleks määratud järgmine uuring varasemaks kui aasta hiljemaks. See omakorda oleks taganud metastaaside peatamise oluliselt varajasemas staadiumis. Seda on näidanud eelmise aasta ravimise protsess.

Seega endiselt suured tänud meedikutele, kes teavad, mida nad teevad ja teevad seda täie teadvuse juures. Ravimitööstus ja võimalused selle rakendamiseks meil on suurepärased. Puudujäägid on ilmselgelt administreerimise osas, mitte meedikutes, kes oma tööd teevad. Kuid see on hoopis teine teema.

Endiselt kummitab mind küsimus riskide maandamise osas. Olen selle viimase aasta jooksul aru saanud, et radioloogid on uuringutulemuste kirjeldamisega ülekoormatud. Me kõik oleme vaid inimesed. Inimesed on ekslikud. Arvan endiselt, et ükski meedik ei tee tahtlikult vigu, mis põhjustavad Patsiendi tervisliku seisukorra halvenemist. Küsimus on selles, kuidas need riskid on minimiseeritud, et vältida inimlike vigade tegemist, st kas raviarst või konsiilium on kohustatud vaatama uuringu algdokumente või mitte? Loodan, et menetlus toob ka sellesse selgust.

Kroonika huvides on sedakorda jälle jupp toimunust kirjasaanud. Ravisaaga jätkub...





teisipäev, 27. juuni 2017

Midagi Suurepärast...

Blogi on märkamatult vahepeal saanud aastaseks. Palju Õnne! Lugesin alguse postitusi ja tunnetasin aastast vahet oma olemises.

Ei saa mitte vaiki olla... Minu võit! Kuni järgmiste uuringutulemusteni on elu ravivaba, ehk siis septembris uus uuring ja siis näis, mis sealt edasi. Kõik kolded on lüütilistest sklerootiliseks saanud ja hetkel olen seljatanud sõralise, ehk siis sõjategevus on asendunud rahuajaga.

Veidi üle aasta lakkamatuid lahinguid ja esimene sõda on võidetud. Kui keegi veel tuleb mulle ütlema, et haigusega tuleb sõbraks saada, siis endiselt esitan küsimuse, et kas selle inimese päris elus on ka nii, et sõbrad on vaenlased. Ma saan aru ütlemisest, et tunne oma vaenlast, kuid et sõbraks peaks saama... tänan, ei. Mul on sõprusest oma arusaam ja vaenlastega ma sõprust ei sobita. Leidku endale kodu mõnes unustatud universumi paigas, kus sugulashinged koos pesitsevad.

Sain oma kvartali ajakava ka paika. Käib töö ja vile koos. Sügiseni on elu puhas rõõm. Töö ja puhkus on tasakaalus ning võib punktist A punktini B rahulikult ja mõtestatult liikuda. Aega enda jaoks on ka piisavalt, et jõuaks sisemised kolikambrid kenasti üle käia ja suurpuhastuse teha ning mõnedel lähedastel külas käia. Tänasega algas suvine hooaeg! 

Mu hing on lõpuks pika-pika pai saanud. Ja sisemus järjekordse kinnituse, et iga eesmärgi nimel tuleb tööd teha ning kui järjekindel olla, siis on kõik võimalik. Mitte midagi siin maailmas ei tooda kandikul kätte ja kui vahel nii ka tundub, siis esitab Emake Loodus ka kärmelt arve, mille hind on üsna soolane. 

Võiksin oodi tööle ja enesearengule veel pikalt laulda, kuid mitte see pole peamine. Oluline on rõõmustada eesmärgi saavutamisel. Teha seda täie hingega ja nautida. Ega argipäev ja tegemised ei kao kuhugile, kuid ennem järjekordse Sinilinnu püüdmisretkele asumist tuleb hinge tõmmata.

Mõnusat jätku!




esmaspäev, 26. juuni 2017

Vahelduseks midagigi...

Millele vahelduseks? Mida sinna vahele? Kuidagi sünge on see pööripäev sedakorda saanud. Puhkasin end täiesti välja ja siis sain vaimse pohmaka laksu, millest nüüd toibun. Arginädal sõitis mürinaga kohale ja lõi pildi veel rohkem segasemaks. Võtsin aja maha päevaks, et olemine tasakaalu saaks ning pea õiges suunas rahulikult tööle lülituks.

Rents kirjutas sütitava postituse enesepiitsutamisest. Eks olen minagi selle armee liige olnud ja mingi aja oma elust pühendanud aina paremaks olemisele kogu noorusele omase kirglikkuse ja pühendumisega... kuni teadvusesse jõudis, et endale kõige suurem vaenlane olemisest mingit kasu ei tõuse peale selle, et ruineerin ise end. Masendav, kas  pole? Muidu saaks veel kellegi teise kaela nihutada selle, et küll mina olen hea ja tubli, aga näe...terve maailm töötab mu vastu. Ilmselt see etapp elus on arengu üks osa. Mõni saab aru ja lõpetab, teine elab sellega terve elu ja lahkubki siit ilmast teadmisega, et tema tegi endast kõik oleneva ja maailm ikka ei mõistnud. Valikute küsimus nagu ikka.

Ikka ja jälle jõuan selle tasakaalupunkti leidmise juurde tagasi. Kuskohast siis läheb see piir, kus inimene endaga sõbraks jääb, mitte vaenlaseks ei osutu? Keeruline ja ilmselt väga individuaalne. Võrreldamatu, st ei saa kellegi näite varal endaga paremaks sõbraks saada. Ka maailma väljast sissepoole peegeldades ei õnnestu.

Ikka peab seal sisemistes kolikambrites kondama ja enda seest enda jaoks vastuseid otsima. Pagana vaevarikas tegevus ja mis kõike troostitum kohati tundub, on see, et see tee ei saa kunagi otsa. Just siis, kui kõik tundub hästi olevat, siis selgub, et tuleb astuda järgmine samm... ning kõik jätkub... jajah, uus tasand, kuid ei ole nn lõpetatud ja valmis. On vahejaamad, kus võib tiba lõõgastuda ja olla, kuid töö pole kaugeltki lõppenud. Pidev köielkõndimine: astud sammu, saavutad tasakaalu ja kohe kui astud järgmise sammu, pead jälle tasakaalu leidma ning seda kohe, kui tõstad  jala järgmiseks sammuks. Kuid pooleli seda teekonda ka jätta ei saa. Siis tekib sisemine rahutus ja seejärel rahulolematus.

Ootan  oma sisemise ilu tulemusi. Tahan järgmise kvartali ajaplaani paika panna, kuid mida pole, on radioloogi kirjatükk. Eks neil olid ka jaanid. Ma loodan, et paremad, kui minu omad sel aastal. Vahelduseks võiks see sisemine ilu olla nüüd sellises korras, et ma saaks kvartali jagu keemiavaba elu elada. Organism vajaks hädasti puhastamist ja puhkust selle keemiakombinaadi tootmisliiniks olemisest. Elame-näeme. Elu tahab elamist!

Head arginädalat või siis puhkust!



pühapäev, 25. juuni 2017

Kuni surm teid lahutab...

teekond üle Lethe jõe...
Mõtted Surmast on olnud mu läheduses juba pikki aastaid. Osa neist on sõnadeks saanud ja osa alles keerleb abstraktsioonidena. Olin eile lõõgastumise ülimas olemises, st kõik oli harmoonias ja tasakaalus ning maailm oli nii leebe, nii leebe.... ja siis tuli kõne.

Mu väga lähedaste sõprade abielu on lõppemas ühe poole lahkumisega teispoolsusesse. Siinpoolsuses alles vaid masinatega ühendatud keha. Ootamatult ja ilma igasuguse hoiatuseta. Istusid kõik koos peredega ja Surm lihtsalt tuli ja võttis ühe neist kaasa. Küsimata, hoiatamata... inimene oli ja järgmisel hetkel teda enam ei olnud. Ajuverejooks. Kliiniline surm. Kooma. Kõik. Kogu Elu Raamat suleti pauguga. Alatu. Ebaõiglane. Need olid minu esimesed mõtted, kui sõnum oli mu teadvusesse jõudnud. Täna-homme peavad kõige lähedasemad tegema otsuse masinate lahiühendamise kohta, et lasta inimesel minna.

Inimesed, kelle olemine oli harmooniline ja ilus. Täiesti ilma igasuguse hoiatuseta võttis Emake Loodus ühe poole tervikust ära. Mehel pole enam Naist, lastel ema ja lastelastel  pole tundmaõppimiseks vanaema. Lause jäi lõpetamata... masendav. Elan teadmisega, et juhuseid pole ning miskit ei toimu põhjus-tagajärg seoseta. Kuid mis võib olla sellise lahkumise põhjuseks? Ebatervislikud eluviisid – kindlasti mitte. Üks helgemaid ja puhtama hingega inimesi, keda oma elus kohanud olen. Juhus? Vaevalt. Jaanipäeva pidustused? Kindlasti mitte. Füüsiline või vaimne pingutus? Ka mitte. Jagades elu helgeid hetki lähedastega lihtsalt koos olles ning järgmisel hetkel kaduvikku lahkudes? Väga julm. Selle pere jaoks ei saa jaanipäev enam kunagi helgeks imedeajaks ja jätab jälje ka lastelaste eludesse.

Kõige raskem on neil, kes maha jäävad Lahkujast. Leppida, kohaneda, õppida selle Suure Tühimikuga hinges elama, suutma uuesti naeratama ja mõistma, et Elu pole neid ebaõiglaselt kohelnud ning teha endaga ja maailmaga rahu. See on väga vaevaline ja raske teekond. Jajah, vanarahvas ütles, et Aeg parandab haavad. Loomulikult. Kuid armid jäävad. Vahel nii sügavad, et takistavad olemist ja iga liigutus meenutab olnut. Meeletu töö endaga ja oma lähedastega sinnamaale, kus Päike jälle tundub soojendavat olemist, mitte ei ole igavene polaaröö.

Kuid Elu on elamiseks. Minevikul tuleb lasta ajaloomerre hajuda ja kaasa võtta see parim osa. Kibestumiseni on väga lühike tee ja sageli tundub see parema valikuna, kui see teine. Siinkohal meenub Ritsiku postitus pingutustest, valudest ja vaevadest. Sellised hetked, kus Surmapuudutust vahetult tunda on, nende ületamine ja läbielamine on tõeline pingutus ning valu ei ole mõõdetav ühelgi skaalal. Esialgu on lohutuseks vaid teadmine, et iga päevaga muutub hingamine valutumaks ja Lahkuja on kuskil paremas kohas. Ka tühjus ja valu hinges leeveneb ajaga, kuid ei kao kunagi täielikult. Elu lihtsalt teiseneb ning ühel päeval adud, et suudad mõelda Lahkunule ilma oigamata ja sisemise krambita.

Saame  pakkuda lähedastele sel hetkel tuge ja õlga olemiseks. Olla nende jaoks olemas, võtma aega ning vajadusel ka nn raputama tardumusest. Suunama neid haara-tõsta-aseta liigutusi tegema, et vaimne valu läbi füüsilise koormuse vabaneks. See kõik kehtib ka tavalise argipäeva olemises: olla oma lähedaste ja oluliste inimeste jaoks olemas ning mitte ainult mõtetes, vaid ka tegudes.

Hooligem üksteisest, täna siin ja praegu, mitte selles ebamäärases homses, mis võib ka tulemata jääda!



Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...