Juunikuus on
olnud kõike palju: nii häid, vaevatoovaid, keerulisi, kui ka positiivseid tegevusi, sõnumeid
ja otsuseid. Tervise ja Ravisaaga osas on olnud olulised ja positiivsed
tulemused/otsused. Eelnev, üle aasta kestnud saaga kirjeldus, on leitav Meditsiinisüsteemi
hammasrattad vol 5s.
Mis vahepeal
toimunud on? Endiselt püüan anda ülevaate maakeelsena, st ilma juriidilise
tekstita. Saaga kirjeldamine lõppes eelmises postituses sellega, et Ringkonnakohtu
määrusega kohustati Riigiprokuratuuri asja uuesti läbivaatama. Tulemuseks
jõudis Riigiprokuratuur järeldusele, et kriminaalmenetluse algatamiseks puudub
endiselt alus. Seejärel pöördus Esindaja uuesti Ringkonnakohtusse, vaidlustades
Riigiprokuratuuri määruse. Eile tuli Ringkonnakohtu määrus, mida ei saa
vaidlustada ja millega kohustati alustama kriminaalmenetlust.
Üle aasta on see
pall veerenud erinevate institutsioonide vahel. Kokku nn 7 sammu: Sotsiaalministeeriumi
juures asuv TKE, raviasutus, politsei (ei ole tehniliselt korrektne, kuid annab
sisu paremini edasi), Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus, Riigiprokuratuur,
Ringkonnakohus. Mängitud on sõnade, lausete ja terminitega. Sisuliselt on iga
institutsioon/asutus kasutanud oma otsuste tegemisel põhjapaneva argumendina
TKE mittesiduvat hinnangut, kus hulk väärikaid meditsiinisüsteemi töötajaid on
väitnud, et hoolimata tehtud veast, on kõik õigesti tehtud ja see viga ei
loonud olukorda, kus mu elatud iga sekund võis päädida kaelast allpoololeva
halvatusega. Siiani meenub see õõvastav tunne, kui olin eelmise aasta
aprillikuu uuringutulemusi lugenud. See tunne oli ka põhjuseks, miks Saagaga alustasin.
Sellest edasi, st
kui raviarst tulemused leidis, on toimunud vaid positiivsed arengud. Meeskonnatööna
olen täna olukorras, kus aktiivseid metastaatilisi koldeid minu sees pole. Võiks
öelda, et tulemuseks on ime, mille taga on hulk verd, higi ja pisaraid ning
armee jagu hukkunud närvirakke. Endiselt olen veendunud, et see hind (iga
kulutatud ressursi osas) oleks võinud olla oluliselt madalam, kui 2015. a uuringutulemusi
oleks õigesti dokumenteeritud. Ma ei ütle, et leidude teadmisel oleks koheselt muudetud
olemasolevat raviskeemi, kuid kindlasti oleks määratud järgmine uuring
varasemaks kui aasta hiljemaks. See omakorda oleks taganud metastaaside
peatamise oluliselt varajasemas staadiumis. Seda on näidanud eelmise aasta
ravimise protsess.
Seega endiselt
suured tänud meedikutele, kes teavad, mida nad teevad ja teevad seda täie
teadvuse juures. Ravimitööstus ja võimalused selle rakendamiseks meil on
suurepärased. Puudujäägid on ilmselgelt administreerimise osas, mitte
meedikutes, kes oma tööd teevad. Kuid see on hoopis teine teema.
Endiselt kummitab
mind küsimus riskide maandamise osas. Olen selle viimase aasta jooksul aru saanud,
et radioloogid on uuringutulemuste kirjeldamisega ülekoormatud. Me kõik oleme
vaid inimesed. Inimesed on ekslikud. Arvan endiselt, et ükski meedik ei tee
tahtlikult vigu, mis põhjustavad Patsiendi tervisliku seisukorra halvenemist.
Küsimus on selles, kuidas need riskid on minimiseeritud, et vältida inimlike
vigade tegemist, st kas raviarst või konsiilium on kohustatud vaatama uuringu
algdokumente või mitte? Loodan, et menetlus toob ka sellesse selgust.
Kroonika huvides
on sedakorda jälle jupp toimunust kirjasaanud. Ravisaaga jätkub...