Midagi Suurepärast...

Blogi on märkamatult vahepeal saanud aastaseks. Palju Õnne! Lugesin alguse postitusi ja tunnetasin aastast vahet oma olemises.

Ei saa mitte vaiki olla... Minu võit! Kuni järgmiste uuringutulemusteni on elu ravivaba, ehk siis septembris uus uuring ja siis näis, mis sealt edasi. Kõik kolded on lüütilistest sklerootiliseks saanud ja hetkel olen seljatanud sõralise, ehk siis sõjategevus on asendunud rahuajaga.

Veidi üle aasta lakkamatuid lahinguid ja esimene sõda on võidetud. Kui keegi veel tuleb mulle ütlema, et haigusega tuleb sõbraks saada, siis endiselt esitan küsimuse, et kas selle inimese päris elus on ka nii, et sõbrad on vaenlased. Ma saan aru ütlemisest, et tunne oma vaenlast, kuid et sõbraks peaks saama... tänan, ei. Mul on sõprusest oma arusaam ja vaenlastega ma sõprust ei sobita. Leidku endale kodu mõnes unustatud universumi paigas, kus sugulashinged koos pesitsevad.

Sain oma kvartali ajakava ka paika. Käib töö ja vile koos. Sügiseni on elu puhas rõõm. Töö ja puhkus on tasakaalus ning võib punktist A punktini B rahulikult ja mõtestatult liikuda. Aega enda jaoks on ka piisavalt, et jõuaks sisemised kolikambrid kenasti üle käia ja suurpuhastuse teha ning mõnedel lähedastel külas käia. Tänasega algas suvine hooaeg! 

Mu hing on lõpuks pika-pika pai saanud. Ja sisemus järjekordse kinnituse, et iga eesmärgi nimel tuleb tööd teha ning kui järjekindel olla, siis on kõik võimalik. Mitte midagi siin maailmas ei tooda kandikul kätte ja kui vahel nii ka tundub, siis esitab Emake Loodus ka kärmelt arve, mille hind on üsna soolane. 

Võiksin oodi tööle ja enesearengule veel pikalt laulda, kuid mitte see pole peamine. Oluline on rõõmustada eesmärgi saavutamisel. Teha seda täie hingega ja nautida. Ega argipäev ja tegemised ei kao kuhugile, kuid ennem järjekordse Sinilinnu püüdmisretkele asumist tuleb hinge tõmmata.

Mõnusat jätku!