Palun tehke mind heaks!

Viimased päevad on mind kummitanud  täisväärtusliku elu mõiste. See artikkel jõudis mu rakutuumadeni ja puudutas ikka väga. Eile sattusin lugema kahte blogi, kus inimesed kirjutasid sellest, kui ebaõiglane on maailm nende vastu. Lisasin kommentaaridena paar mõtet, kuidas olemine paremaks saaks, kuid lõpetasin, sest nende soov elada ohvrirollis oli nii harjumuspärane ja  suur, et nende teadvusesse ei jõua selles etapis ükski sõnum, mis ei ole nende sisemusega kooskõlas. Kõik ülejäänud tundub vaid solvavana või haigetegemisena.

Algselt lugedes tundus, et blogijad tõesti mõtlesid seda, mida kirjutasid, et on paha ja valus, et kuidas parem saab? Kuid ilmselgelt on selles kehvas olemises mugavam olla, sest kõik reaktsioonid olid  eitavas sõnastuses või siis enda tegevusi õigustavas vormis. Kurb. Aga mõte minus jäi ketrama.

Inimene on harjumuse ori. Olen sellel teemal mitmes erinevas postituses ka kirjutanud. Isegi, kui see harjumuspärane olemine paha ja ebamugav on, on see teada ja tuntud toimimise mehhanism (turvaline) ning kui vaimne olemine veel habras on, siis sellest väljaastumine on väga raske. Kergem on kõike eitada ja endale põhjuseid leida, miks midagi muuta pole võimalik. Reeglina jõutakse siis riigini, kes elamisväärset keskkonda ja olemist ei garanteeri.

Oriendi vanarahva ütluse kohaselt tuleb näljasele anda õng ja õpetada ta kala püüdma, mitte anda kala. Aga kui näljane ütleb, et see püüdmine pole tema jaoks ja üleüldse ei püüa ta kunagi suurt kala või püüdmise käigus läheb õng katki või kukub vette ja temasugune ei õpigi kunagi õnge käsitsemise oskust selgeks ja ennem selgeksaamist sureb ta niikuinii nälga, siis mis saab? Õnge pakkujal ja püüdma õpetajal on siis valik, kas ta lahkub või annab kala.

Ja nii see näljane elab: sööb ära kala, kurdab, et paganama väike kala anti ja tal on õigus suuremale kalale, siis läheb kõht uuesti tühjaks ja on sama seis – kõht on tühi. Tuleb järgmine, kes pakub õnge ja õpetust, kuid lõpeb sellega, et lahkudes kas annab kala või siis ütleb, et ju siis pole nälg nii suur, et õppima hakkaks. Ja nii see refrään korduma jääb. Ainus, kelle olukord samaks jääb, on see, kes ei õpi kala püüdma, vaid ootab, kuni keegi talle kala annab ning jätkab kurtmist, et antud kala pole värkse või on väike või pole õiget liiki või et üldse ei söögi kala ja miks teda mõnitatakse.

Igale aktsioonile järgneb reaktsioon. Loodusseadus. Me ei saa enda juures muuta füüsilisi omadusi, kuid me saame muuta ja arendada sisu, mis meile mingil põhjusel ei sobi või on ebameeldiv. Pikkus ja luustik ei ole muudetavad. Kõik muu on arendatav ja muudetav, kui sisemisest laiskusest, hirmust ja mugavustsoonist välja astuda. Jajah, mõne teekonna jaoks on vaja aastaid, et soovitud muutused kinnistuks. Mõne muutuse jaoks on vaja terve eluviis ümber korraldada, kuid miski pole võimatu. Puhas tahte ja enesedistsipliini koht.

Tänases päevas on olemas igasugu tasuta tugigruppe ja nõustajaid, kes aitavad valitud teel püsida. Tasulisi on kohe iga liigutuse jaoks, kuid inimesel, kellel on ressurssi neid tasulisi võimalusi valida, reeglina suuri muutusi oma elus pole vaja teha, sest sisemine rahulolu on piisaval tasemel olemas. Minu mäletamist mööda saavad Avitusest abi need, kellel pole võimalust nende teenuste eest tasuda. igaltahes tean, et kui sinna meil saata, siis nad leiavad lahendusi soovija murele.  

Kui inimene elab turvalises ühiskonnas ja primaarsete vajaduste rahuldamiseks ei pea suuri pingutusi tegema, siis jääb üle hulk vaba aega, millega ei osata miskit suurt peale hakata ning siis hakatakse leiutama pseudoprobleeme ja muresid, mille najal homsesse kulgeda. Tekib mingil põhjusel arusaam, et keegi teine kuskilt mujalt peab kõik selleks tegema, et olemine mõnus ja meelepärane saaks ning see keegi ei ole mingil juhul see mõtleja ise. Eriti sügavalt riivab mind see, kui keegi oma tahtmatust mugavustsoonist väljuda varjab haiguse sildi taha.  Ilmselt on see minu õppetund, mida ma korralikult veel omandanud pole. Ei peaks mind ka sügavalt puudutama kellegi teise kurtmine oma elukvaliteedi üle, kuid näe...ikka paneb reageerima.

Selleks korraks siis niipidi.