Õppimisest ja õpetamisest...tiba uidumõtteid lisaks

Jõudsin eile õhtul koju tagasi kahepäevaselt andragoogika jätkukoolituselt.  I etapil kogetust kirjutasin, et enesetunne oli hea ja pea saadud headest impulssidest kaks numbrit suurem. Sedakorda saabusin täielise vaimse orgastilise seisundiga.

Kui koolitajad ja kuulajaskond sobivad ning tahe midagi uut omandada on olemas, siis see sünergia, mis tekib, on võimas. Lisaks need ehedad head sõnad ja mõtted, mis minule olid adresseeritud...tõeline hingele tehtud pai ja seda lausa koormatega.

Mul on terve hulk uusi mänguasju, mida kasutada saan ning mis aitab teadmiste edasiandmise eesmärki efektiivsemalt ja loomingulisemalt täita. Maailmarevolutsioonilisi pöördeid muidugi ei teki, kuid vaheldusrikkamaks ja värvilisemaks saan oma toimetamised muuta kindlasti.

Ja need inimesed...aaah. Kui ruumis on koos viisteist inimest, kes oma tööd südamega teevad ja kelle silmis on sära ka peale aastakümneid õpetamist. Teate, juba see seltskond on inspireeriv. Arutasimegi, et tegelikult olid õppevahendiks ka koolituse läbiviimine ja me ise. Kui kerge on edasi anda teemat, kui selle omandamiseks on soov ja huvi.

Pigem on selle postituse sõnumiks see, et kui teha asju, mis sulle huvi pakuvad, st millega oled huvitatud tegelema, siis sisemine rõõm eesmärgi täitumisel on oluliselt suurem, kui asjade puhul, millega tegelemine mingit huvi ei paku, kuid millega mingil põhjusel siiski tegeletakse.

Egas elus on hulgim tegevusi, mis ei meeldi või huvi ei paku ja sellest hoolimata tulevad need teod ära teha. Ma ei kirjuta üldse sellest, et siis tuleks neid mitte teha või lasta nad kellelgi teisel ära teha (mis on ka lahendus). Pigem niipidi, et kui elus on tiba rohkem neid tegevusi ja toimetamisi, mis hinge helisema panevad, siis neid mitte niiväga sobivaid tegevusi on ka parem teha. Siis lihtsalt tead, et peale toda nn halli triipu tuleb see värvilisem osa ja nn samm läheb kohe kuidagi reipamaks.

Üheks koolituse kõnepunktiks oli ka läbipõlemise teema, mis tuletas meelde oma kogemuse. Oli karm küll. Lihtsam on ebameeldivaid asju oma elus ennetada, kui läbi elada. Ega neid alati vältida ka ei õnnestu, kuid läbipõlemine on üks neist asjadest, mida edukalt saab õige tempoga elades vältida.

Arutlesime selle üle, et eestlasele ilmselt on paariks suuremaks riskiks olukorrad, kus ta kipub end tööga samastuma ja/või üle koormama ja siis pole see kärssamise faas eriti kaugel.

Selge on ka see, et iga inimese jaoks on piirid erinevad, kuid nn hoiatusmärgid tuleks puust ja punaseks kuskile nähtavale kohale panna, et õigel ajal suudaks reageerida.

Huvitav oli teadmine, et korra läbipõlenul on suurem risk uuesti sama olukorda korrata  kui nendel, kes selleni jõudnud pole ja on pidama saanud nt viimasel minutil ennem kuristikku kukkumist.

Igatahes on mu pea jälle paar numbrit suurem. Olen vaimselt väsinud, kuid üdini õndsas seisundis. Lähen täna veel loenguid pidama. Eks siis pärast tunda anna, mis meeleolu mind valdab, kui koju tagasi jalutan.

Head nädalavahetust!