Lõppev aastalõpuhullus ja veidi meditsiinisüsteemi hammasratastest (vol7)

netiavarustest

Sellel aastal on jäänud kaks pühapäeva veel. Ja ongi järjekordne aasta läbitud. Aastalõpuhullus sai eilsega otsa. Nüüd viimased kokkusõlmimised ja kaks nädalat looderdamist ootab ees. Magasin pea 12 tundi jutti. Esimene nädal kiiritusest sai ka läbitud. Reedel tundsin korra, et palju sai, kui peale haiglat koolis kuuendat loengutundi lõpetasin. Mitte väsimuse tunne ei tulnud, vaid nõrkus saabus. Aga tehtud sai ja see peamine.

Käe närvid on kuidagi salapäraselt haiget saanud. Karpaalkanalitega kõik korras, ütlevad uuringutulemused, kuid ilma ravimiteta ei saa. Kirjutamine on takistatud ja käes puudub jõud. Arst korra arvas, et ehk need skelooritilised luud on mingi närvikimbu üles leidnud ja oma haardesse võtnud. Võib ju ka niipidi olla. Samas venitada ma end ei tohi. Selline nn töss käsi on. Kohvitassi tõstmine on nagu kangelastegu. Aah, eks siis on sedakorda niipidi. Ja küll ka sellele küsimus vastus tuleb.

Täna hakkame lastega koristama. Tõenäoliselt nemad koristavad ja  mina ukerdan jalus ning teen miskit kergemat. Kuuse pidime ka tuppa tooma. Kõik ülejäänud võib olemata olla, kuid kuusk ja kõik lapsed jõululaupäeval ümber suure laua peavad olema. Ma eelmisel aastal kirjutasin, kuidas ma plaanisin plastmasskuuse peale üle minna ja mida lapsed sellest arvasid. Hea, et mässu ei korraldanud.

Pole jupp aega kriipsugi kirjutanud, mis seisus mu tervisega seotud kriminaalasi on. Mäletatavasti kohustas Ringkonnakohus Riigiprokuratuuri algatama kriminaalasja ja 05. Juulil ka nii sai olema. Nüüd on detsember ja mis te arvate, kas miskit on kriipsugi edasi liikunud? Mu esindaja saadab kord kuus meili uurimist juhtivale prokurörile ja iga korda tuleb vastuseks miskit sellist, et kuna täiendava ekspertiisi valmimine võtab aega, siis ei ole meil Teile miskit rohkemat teatada. Möödunud on viis kuud. Huvitav, kuskohast nad selle ekspertiisi tellivad? Anyway, miskit kalevialla pole nügitud ja see peamine. Kui täiendavat infot tuleb, eks ma jagan Teiega ka.

Kuna ma terve detsembri siiani miskit muud peale kohustuste täitmise pole teinud, siis sedakorda see kirjutis ka lühikeseks jääb. Peagi jõuan jälle endani, eks ma siis paranda ennast.

Helget olemist ja järgmise korrani!

Varjudemaa sügisene hingus

foto: Helen Beaumont

Sügis on täies hiilguses koha sisse võtnud. Asine ja tegus arginädal on selleks korraks läbi saanud. Tegelikult teen sedakorda tööd ka nädalavahetusel, kuid see omas tempos. Uuringutulemused saabusid ootamatult vara. Eelmisel reedel käisin sisemist ilu pildi peale salvestamas.

Arvestasin, et kümnendal tööpäeval võtab arst ühendust nagu viimased paar korda on olnud, kuid minu suureks üllatuseks helistas ta eile. Hea oli, et ma sel ajal kuskil levivaikuses ei olnud. See oleks mind närima jäänud, kui reede õhtul avastad, et arst on helistanud, kuid ennem esmaspäeva pole võimalust teada saada, mida tal öelda oli.

Järjekordne lahing on päädinud minu võiduga. Sisemine ilu läheb aina kaunimaks, st endiselt pole ühtegi lüütilist (st elavat) kollet ja olemasolevad sklerootistuvad kolded jätkevad luustumist. Tõeline rõõmusõnum. Vereanalüüsid, tõsi küll, näitavad kasvajamarkeri tõusu. Teen ülejärgmisel nädalal korduvad analüüsid ja kui kahanemist pole, siis alustan järjekordse hormoonraviga. Aga võrreldes keemiaraviga on need nagu vitamiinid. Oluliselt organismisõbralikud.

On alles suhtumine, mis? Kuid nii on. Hormoonravi hoiab mu organismi piisaval ahermaa tasemel, et ükski ebasoovitav külaline minu sees endale pesa punuma ei hakka. Jätkub ka luude täitmine, et tugevdada selgroogu, mis taastumises on. Kogu ülejäänud elurütm jääb samaks, st liikumine, toitumine ja töötegemise koormus.

Endiselt unustan ma vahel ära, et mul on füüsilised piirid, sh ei ole mu energiavarud piirideta. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma jaksan. Rohkem siis võrreldes eelmise ja selle aasta algusega. Ma enam ammu ei võrdle oma võimekust (seda nii füüsilise kui vaimse võimekuse tasandil) sellega, mis oli kuus aastat tagasi ennem selle diagnoosi ja ravi algust. Siis ma masendusest üle ei saakski. 

Ja ikkagi olen ma megatubli. Pea liikumatust inimesest on saanud täiesti isetoimiv üksus. Ma ei vaja abi. See on totaalne kergendus. Mul ei ole valusid. Võin liikuda kolm-neli kilomeetrit ennem, kui puhkust vajan ja seda täiesti talutavas tempos. Joosta ei tohi endiselt. Jaksan tõsta ja kanda  (ning see pole eluohtlik) kümmet kilo ning ei kurvasta, et täiskruus on tõstmisel maakera raskune. 

Kahjustada saanud vasaku käe närvid, mis paar nädalat end tunda on andnud, hakkavad ka paremaks minema, kuid endiselt tahavad nad sooja ning ka rohu tarvitamist. See on kogu selle  muu kupatuse juures köki-möki. Pole ju suur mure end kõrvuni pleedi sisse keerata koos soojaveekotiga ja las see käsitöö tegemine ootab rahulikult.

Pool septembrit on ajalooks saanud. Raadios reklaamitakse juba peatseltsaabuvaid jõule, kuid organism tahab veel päikest ja õuesoojust, mis sedakorda väheseks jäi. Suvi jäi mõneks järgmiseks aastaks, sest kui meenutada, siis läks pikk ja külm kevad sujuvalt üle varajaseks sügiseks.

 Järgmine sisemise ilu uuring tuleb detsembris. Sinnamaani olen vaba oma plaane tegema. 

Midagi head ja helget Teie päeva!

Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 6

Juunikuus on olnud kõike palju: nii häid, vaevatoovaid, keerulisi, kui ka positiivseid tegevusi, sõnumeid ja otsuseid. Tervise ja Ravisaaga osas on olnud olulised ja positiivsed tulemused/otsused. Eelnev, üle aasta kestnud saaga kirjeldus, on leitav Meditsiinisüsteemi hammasrattad vol 5s.

Mis vahepeal toimunud on? Endiselt püüan anda ülevaate maakeelsena, st ilma juriidilise tekstita. Saaga kirjeldamine lõppes eelmises postituses sellega, et Ringkonnakohtu määrusega kohustati Riigiprokuratuuri asja uuesti läbivaatama. Tulemuseks jõudis Riigiprokuratuur järeldusele, et kriminaalmenetluse algatamiseks puudub endiselt alus. Seejärel pöördus Esindaja uuesti Ringkonnakohtusse, vaidlustades Riigiprokuratuuri määruse. Eile tuli Ringkonnakohtu määrus, mida ei saa vaidlustada ja millega kohustati alustama kriminaalmenetlust.

Üle aasta on see pall veerenud erinevate institutsioonide vahel. Kokku nn 7 sammu: Sotsiaalministeeriumi juures asuv TKE, raviasutus, politsei (ei ole tehniliselt korrektne, kuid annab sisu paremini edasi), Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus, Riigiprokuratuur, Ringkonnakohus. Mängitud on sõnade, lausete ja terminitega. Sisuliselt on iga institutsioon/asutus kasutanud oma otsuste tegemisel põhjapaneva argumendina TKE mittesiduvat hinnangut, kus hulk väärikaid meditsiinisüsteemi töötajaid on väitnud, et hoolimata tehtud veast, on kõik õigesti tehtud ja see viga ei loonud olukorda, kus mu elatud iga sekund võis päädida kaelast allpoololeva halvatusega. Siiani meenub see õõvastav tunne, kui olin eelmise aasta aprillikuu uuringutulemusi lugenud. See tunne oli ka põhjuseks, miks  Saagaga alustasin.

Sellest edasi, st kui raviarst tulemused leidis, on toimunud vaid positiivsed arengud. Meeskonnatööna olen täna olukorras, kus aktiivseid metastaatilisi koldeid minu sees pole. Võiks öelda, et tulemuseks on ime, mille taga on hulk verd, higi ja pisaraid ning armee jagu hukkunud närvirakke. Endiselt olen veendunud, et see hind (iga kulutatud ressursi osas) oleks võinud olla oluliselt madalam, kui 2015. a uuringutulemusi oleks õigesti dokumenteeritud. Ma ei ütle, et leidude teadmisel oleks koheselt muudetud olemasolevat raviskeemi, kuid kindlasti oleks määratud järgmine uuring varasemaks kui aasta hiljemaks. See omakorda oleks taganud metastaaside peatamise oluliselt varajasemas staadiumis. Seda on näidanud eelmise aasta ravimise protsess.

Seega endiselt suured tänud meedikutele, kes teavad, mida nad teevad ja teevad seda täie teadvuse juures. Ravimitööstus ja võimalused selle rakendamiseks meil on suurepärased. Puudujäägid on ilmselgelt administreerimise osas, mitte meedikutes, kes oma tööd teevad. Kuid see on hoopis teine teema.

Endiselt kummitab mind küsimus riskide maandamise osas. Olen selle viimase aasta jooksul aru saanud, et radioloogid on uuringutulemuste kirjeldamisega ülekoormatud. Me kõik oleme vaid inimesed. Inimesed on ekslikud. Arvan endiselt, et ükski meedik ei tee tahtlikult vigu, mis põhjustavad Patsiendi tervisliku seisukorra halvenemist. Küsimus on selles, kuidas need riskid on minimiseeritud, et vältida inimlike vigade tegemist, st kas raviarst või konsiilium on kohustatud vaatama uuringu algdokumente või mitte? Loodan, et menetlus toob ka sellesse selgust.

Kroonika huvides on sedakorda jälle jupp toimunust kirjasaanud. Ravisaaga jätkub...